KARLI JA KUSTAS Teise klassi poiss Karli elas järve kaldal, ta pinginaaber Kustas niisamuti. Need olid kaks kõrvuti asuvat järve. Merega ühendas neid madal, adrust ummistunud kanal, omavahel kitsas kraavike. Ja kui lisada, et vaba vett oli seal hoopis vähem kui pilliroogu, on poiste kodupaiga kohta kõik oluline öeldud. Ühel päeval kuulis Kustas, kuidas Karli oma kindlusekivilt hõikas: "Tule ruttu, mul on uudist!" Jääkoskel oli Karli järvele kümme poega viinud. Üheksa ühtemoodi hallid, kümnes kahe musta seljatriibuga. "Praegu nad on pilliroos peidus," ütles Karli. "Aga sellest ei ole midagi. Ma tean, kuidas neid nähtavale tuua." Ja ta võttis kive ning hakkas pilliroometsa võmmima. Varsti ujus kosklapere välja. Ema ees, pojad rivikorras järel. Nad olid poistest üsna kaugel. Karli hakkas kahetsema: "Oleks meil nüüd kiiker nagu tädipoeg Tiidu isal. Kangesti tahaks parte täpsemalt vaadata." Kuid kiikrit ei olnud, ja pardiema poegi lähemale ei toonud. Pigem viis kaugemale. Järgmisel hommikul kutsus Karli uusi külalisi linnuperet vaatama. Ülejärgmisel ka. Aga kui siis veel päev möödus, ei tulnud pilliroost enam kedagi nähtavale. Ehkki Karli sedakorda kaikaid roopadrikusse keerutas. See oli üpris imelik. Paar poega vast võisid kajakad ära kanda, teist nii palju havid ampsata. Aga kuhu jäi siis vanalind ülejäänutega? Möödus nädal. Ühel hommikul kuulis Karli, kuidas Kustas hüüdis oma kivi otsast: "Tule meie järve äärde! Siin saad parte ligemalt vaadata!" Kui hingeldav Karli kohale jõudis, istus Kustas vaikselt kivi varjus. Karlil kästi samuti vaikselt püsida. Natukese aja pärast ilmus pilliroost emapart, hallid kerad kannul. "Mis sinul viga," kadestas Karli, nähes, kuidas pardipere lähemale ja lähemale ujub. "Sinu järvele juhtusid taltsad linnud." Kosklakaravan oli juba päris kalda äärde jõudnud, kui ta märkas viimase poja seljal kaht musta vööti. Kaht vööti, mis paistsid nagu võrdsusmärk matemaatika raamatus. |