KALA UPUB
I. Jussupov

Kala upub, kala upub,
viskleb, peksleb ämbri sees,
kala upub, kala upub,
rabeleb ja lõõtsub vees!
Päästan kalakese hädast,
sikutan ta välja veest.
"Oota, kuivatan su ära,
muidu haigeks jääd mul veel."

Tänades mind vaatas kala
ja siis nõnda rõõmsaks sai.
Oleks olnud käed mu kalal,
oleks teinud mulle pai.

Minu süles algul kala
värsket õhku nagu jõi ja
siis hopsti! hüppas maha,
liival hoogsalt tantsu lõi.

Hüppas kala, keksis kala,
vingerdas ja keerles seal.
Vahel püsti ajas saba,
vahel jälle tõstis pead.

Aga pärast ära väsis,
tantsust sai tal isu täis.
Vaikselt soojal liival lesis,
ja siis tukkuma vist jäi.

Tuli isa, kahmas kala,
hakkas jälle uputama.
Kalal pime, kalal raske,
märg ja paha olla vees.
Kala ämbrist välja laske,
võtke vaesekene veest!

Tähtis on nüüd iga minut.
Aga miks küll isa minust
aru ikka veel ei saa?
Kala kohe päästa tuleb,
kala upub, ära sureb,
kala juba hingeldab!