KALASTAJA VARUSTUS
M. Zaborski "Nõuandeid noorele kalastajale"

Iga vilunud kalasportlane teab, et kõik ere, peamiselt aga kirev rõivastus mõjub kaladele hirmutavalt. Hall või rohekas riie on kalastaja ülikonna jaoks kõige parem materjal. Kalastaja suvise ülikonna riie peab olema kerge, kuid tihe, niisugune, et sääsk ei saaks sellest oma terava nokaga läbi pista. Rasked, eriti kummeeritud riided ei kõlba; peale ebamugava tunde võib nendes kergesti külmetuda. Kalastaja rõivad peavad alati olema avarad: särgikrae vaba, püksirihm vabaks lastud. Kalastajal peab tingimata müts peas olema; kõige parem on õlgkübar. Päikesepaistelise ilmaga kaitsevad selle ääred nägu eredate päikesekiirte eest. Kalastama minnes ei tule kunagi lasta end soojast ilmast võluda. Meie laiustes võib ainult juunis ja juulis suhteliselt muretu olla. Kuid augustis on õhtud juba jahedad ja udud külmad, ning kerge vatikuub on kalastjale asendamatu. Vihma puhuks aga varuge endale õhukesest kummeeritud riidest mantel. Kummisäärikud on äärmus, ja neid võib kanda ainult varakevadel ja sügisese poriga. Ei suvel, veel vähem aga talvel tule neid jalga panna. Inimene, kellel kummisäärikud jalas, ei tunne end hästi: kummist ei pääse õhk läbi ning jalad ei saa hingata. Parem loobuda kummisäärikutest ja kanda suvel nahkjalatsite ning talvel viltide otsas kalosse... Jaheda ilmaga peab kalastaja võimalust mööda kandma kerget villast pesu ja kui seda ei ole, siis puuvillast, kuid mitte mingil juhul linast pesu. Linane pesu kogub endasse niiskust, tiheneb, kuivab aeglaselt ja selles võib kergesti end ära külmetada. Linane pesu kõlbab ainult sooja ilmastikuga: siis on ta meeldiv ja jahutab kahju tegemata.
Vilunud kalastajal on palju varuks: rohelised prillid, milledega ta ilma pingutuseta vastu päikest vaatab; tuub lõhnava vaseliiniga näo määrimiseks, et sääskede kallaletungi nõrgestada; joodiklaasike ahvenate ja kiiskade mürgiste torgete halvamiseks või haugi teravast hambast tekitatud kriimustuste määrimiseks; sidemerull ja isegi vahariidest kotike tikutoosi hoidmiseks, et tikke kuivadena säilitada.
Vilunud kalastaja eelistab emailitud kruusi plekk- või alumiiniumkruusile; viimasest väga ruttu teed küll juua ei saa. Tee on juba ammugi jahtunud, kruusikõrv aga on ikka veel tuline! Esmakordselt tundmatule veekogule sattudes, eriti kui seal seisev vesi on, ei joo ta selle vett keetmatult; tal on alati varuks lapik pudel keedetud veega. Kõik on tal vajadusekohane, kontrollitud: raske ja laia teraga nuga, millega saab kepikesi lõigata ja kiiresti kalu puhastada, jäme nõel kareda vahatatud niidiga - paljugi, mida tuleb kalastamisel nõeluda, igaks juhuks on varuks isegi mõned nööbid. Ja missugune kalastaja läheb kalastama ilma kompassita, ilma kerge marlinäokatteta suvisel sääskede ajal?...
Ja kui noriv on kalastaja oma talverõivastuse vastu! Tema vildid on alati tallutatud. Vatipükstel on kõrge värvel, et särgisaba või sviiter selle alt kalaaukude raiumisel või kiire käigu puhul välja ei tuleks. Tema pihtkasuka nööbid on ette aetud pika "sääre" otsa, et neid kohmetunud kätega saaks ruttu kinni panna. Kes on talvel kõva külmaga kalastanud, see teab, kui kiiresti kaob käte normaalne töötamisvõime. Seepärast kaitseb kalastaja käsi eriti hoolikalt, tõmmates alla vanad villased, äralõigatud sõrmeotstega sõrmikud, peale aga paksud pehmed lambanahast käpikud. Tema pihtkasukas on alati vööga kinni tõmmatud, kaela ümber pehme sall, karvamüts hästi pähe vajutatud. Siis ei tähenda ükski ilm talle midagi!