KAHEKSAJALG Harva õnnestub tuukril suurt kaheksajalga näha. See peajalgne mollusk (peajalgseteks nimetatakse neid molluskeid, kes haarmete abil liiguvad) on kavalam kõigist oma suguvendadest. Kaheksajala kehal puudub kaitsekilp kooriku või karbi näol, ta on paljas. Kuid ta on tugev ja osav ning lisaks sellele veel ettevaatlik ja kaval. Räägitakse, et kui kaheksajalg magab, siis tema kuus haaret on liikumatud, aga kaks, kõverad nagu küsimärgid, teevad magaja kohal ringe. Need haarmed on nagu valvurid: nad peavad õigel ajal oma magavat peremeest ligineva hädaohu eest hoiatama. Muide, kaheksajalg valib endale harilikult "magamistoaks" varjatud koha, peidiku. Pisike kaheksajalg poeb just nagu hälli mõnesse tühjaks jäänud suurde merekarpi. Poeb sisse ja tõmbab haarmete abil karbipoolmed koomale, tõmbab enda järel "karbikaane" kinni. Vana kaheksajalg ööbib sageli mõnes augus, mille peale ta kuhjab kive, tirides neid haarmete abil juurde. Suurel kaheksajalal on iga haarme küljes kolmsada iminappa ja iga iminapp on võimeline mitmekilost raskust kinni hoidma. Mõni kaheksajalg kuhjab endale kividest terve maja kokku, mõni varjab ennast kaljudevahelistes lõhedes. Hädaohu puhul paiskab kaheksajalg välja tinditaolist vedelikku. See tindipilv jääb suitsukattena vette hõljuma ja omandab kaheksajala keha piirjooned. Kaheksajala "viirastus" juhib vaenlase tähelepanu kõrvale. |