JÄÄKOSKLAD I Väikese Aavo kodu on tillukesel saarel. Saar on kitsas ja kivine. Majad seisavad kõrgel kaldal, ja kui toast õue astud, on meri otse ukse all. Lautrikivide varjus seisavad paadid, kaldal kuivavad mõrrad. Saarel elavad kalurid. Aavo isa ja vanaisa on ka kalamehed. Roostikus, madalal heinamaal ja kivirabadel pesitseb hulganisti linde: kajakaid, tiire, kiivitajaid ja parte. Linnud ei ole siin nii kartlikud kui suurel maal. Väikesel maakillul on nad inimestega rohkem harjunud. Aga kosklad hoiavadki inimeste juurde. II Kevadised tuuled on vilud ja valjud, aga kui kivide ümbert jää sulab ja laidude vahele tuleb vaba vett, on jääkosklad kohal. Lendavad vihinal üle rannakäärude ja hõikavad madala bassihäälega: "Karr, karr, karr!" See on saarerahvale märguandeks. Ega siis enam ole aega - igas peres läheb kopsimine lahti. Vanaisa koos Aavoga on ka ametis. Taat kapsib kähku õue mööda, pöörab lauavirna ja kalakaste. Poiss on abiks. Ulatab saage, laudu, käib toast naelu toomas, ja kui haamri pihku saab, kopsib ise ka. Kosklatele tehakse pesakonge - remonditakse vanu ja ehitatakse uusi. Vanaisal on lindude maju kümme tükki vähemalt. Aavo toob igasse veel pesa tarvis pilliroopahna, ja siis läheb taat kartsast mööda puu otsa. Kaks kasti seatakse musta lepa külge, teine paar viiakse vana remmelga harude vahele, aga ülejäänud Kirsinasvale ritvade otsa. Eemalt paistavad nagu kuldnokapuurid, aga lähemalt päris majad. Ja lennuava on nii suur, et vaata - Aavogi võiks pea sisse pista! Kosklad on suured pardid, suuremad kui sinikaelad. Ja huvitav on see, et pesa teevad nad meelsasti inimese poolt ülespandud kasti. III Ei läinudki palju aega, kui Aavo ise nägi, kuidas remmelga otsa puuri katusele lendas kosklaema. Samasse puu alla veesilmale laskus isalind, natukese aja pärast veel teinegi. Oi, kus sellest tuli pahandus! Vesi läks lausa keema - nii hullusti ajasid linnud teineteist taga ja padistasid tiibadega. Kosklapaarid hoiavad kokku ja kui võõras isalind juhtub liiga lähedale, on riid lahti. Vanemaid inimesi kosklad häbenesid, lendasid kaugemale, aga Aavost ei teinud väljagi - isad kaklesid või ootasid, kuni emalinnud pesal istusid. Emad valisid pesapuure, vaatasid igast lennuavast sisse ega pannud tähelegi, et pisike poiss neid üsna ligidalt jälgis. Ja kosklaid võis päev otsa kas või ilma söömata vaadata. Kosklaisa on valge lind, sätendava sitikrohekasmusta pea, kaela ja tiivavantidega. Ema on pruuni peaga ja rannakivide karva hall. Ilusad ja vilkad linnud. Ujuvad hästi nii vee peal kui all. Ja lendavad osavalt. Pesakastis käimine läheb niisama nobedasti nagu kuldnokal. Naljakad linnud on nad ka. Remmelga oksal oli kaks pesa, aga munemas käis seal vähemalt kolm lindu. Omavahel oldi leplikud. Üks ema munes pesas, teine istus katusel ja ootas järjekorda. Nädala pärast võttis vanaisa kartsa, Aavo korvi ning mindi kosklate pesi kontrollima. Igast pesast toodi paar muna alla. Aga sealt, kuhu mitmekesi oli munetud, mütsitäis. Töntsid, hallikaskreemid munad, tüki suuremad kui kanal. Mune käidi veel teine kordki toomas. Taat teadis täpselt, kui palju ära võtta, mitu pessa jätta. Sellest ei tulnud lindudega mingisugust pahandust. Mis olekski lind niisuguse munakuhjaga peale hakanud, nagu oli remmelga otsas pesas, ja kuidas pojad välja haudunud? Küllap kosklamammad olid inimestele pesakasti eest tänulikudki. Kümme muna munesid igaüks taadile - Aavole koogitaignasse, teine kümme jäi pessa haudumiseks. Need kattis emalind pehmete udusulgedega.
IV Haudeaeg on partidel pikk. Ilmad olid ammu soojad, rohi tärganud ja rannas kasvas müürina noor pilliroog. Ühel ilusal päeval kutsus vanaisa Aavot ja ütles: "Vaata nüüd hoolega!" Kosklaema lendas pesaava ette lennulauale, siis tiiru üle remmelga ja kutsus ärevalt. Korraga hüppas pesast pisike poeg - potsti! maha rohule. Ema kutsus edasi. Siis tuli teine, kolmas, neljas. Ikka üksteise järel ülepeakaela viu! ja vops!, kuni tosin täis. Keegi ei saanud häda ega haiget. Pead püsti, piiksusid ema poole, kui see nende juurde laskus. Ja kohe asuti mere poole astuma. Aavo tahtis poegi pisut lähemalt vaadata, kuid vanalind kartis sellest ohtu. Hoiatas korraks ja hakkas vänderdades ning tiibu lohistades jooksma. Hanerida läks segamini. Kõik hakkasid end peitma ning olidki Aavo silmist kadunud. Ja enne kui arugi sai, kuidas linnud nii ruttu jõudsid, nägi poiss neid kaldalt eemale ujumas. Üks kosklapoeg oli üle loomade teeraja minekul kukkunud sügavasse jäljelohku ega saanud välja. Aavo päris kohkus - viimati tema süü pärast? - ja oli kohe abiks. Võttis linnukese kahe pihu vahele ja viis ruttu-ruttu vee äärde. Küll oli pehmete udusulgedega pruun, valge kurgu- ja pugualusega poeg kena! Nokal saagjad kidakesed, jalad teravate küünte ja lestadega. Siis laskis Aavo poja lahti. "Kas saab veel ema kätte?" jooksis ta vanaisalt küsima. "Küll saab. Näe, vana ujubki kalda poole ja kutsub poegi kokku!" Pisikesed kosklad olid väga tragid. Lups! vee alla, naps! mõni matikas kinni. Uuesti vee alla, ja juba oli kalake nokas. Ja nii päevast päeva, kuni udusulgedes piiludest said päris pardid. Kui suve lõpul tulid jahimehed püsse põmmutama, olid kosklad juba kaugel avamerel. Selle üle oli vanaisal ja Aavol kõige rohkem heameel. |