HOMMIKUEINE RANNAKALJUDELT Oleksid kindlasti väga üllatunud, kui ühel hommikul leiaksid söögilaualt pudru asemel hoopis vaagna, milles on mere järele lõhnavad rannakarbid. "Kas siis seesuguseid elukaid süüakse?" ajaksid huuled torru ja nihutaksid end igaks juhuks lauast veidi eemale. Aga tõepoolest süüakse! Ja väga paljudes maailma maades. Kui ma paar aastat tagasi Prantsusmaal viibisin, nägin tihti, kuidas hommikul sinuvanused poisid ja tüdrukud, korvid ja noad kaasas, randa tulid. Meri taganes parajasti ning paljastas karpidega paksult ülekülvatud rannakaljud. Lapsed kangutasid nugadega kaljude küljest karpe lahti ja täitsid nendega korvid kuhjani. Kui ma ise kaljusid lähemalt uudistasin, tundsin karpides ära needsamad, mida me kodus konnakarpideks kutsume. Oled sa suvel mererannalt konnakarpe korjanud? Meie kodumere vesi on üsna mage ja seepärast ei kasva karbid kuigi suureks. Soolases ookeanivees kasvavad karbid kiiresti priskeks. Viiest - kuuest karbist piisab sinuvanuse poisi või tüdruku hommikueineks täielikult. Aga kuidas neid mereande siis süüakse? Ühed peavad lugu keedetud karpidest, mis maitselt meenutavad keedetud
muna. Hoopis rohkem on neid, kes eelistavad süüa karpe toorelt, lisades juurde vaid
pisut sidrumahla või pipart. Seesugune toit tundub üsna vintske, kuid on väga
tervislik. Sööjale jäävad mälestuseks kenad triibulised karbipoolmed. Täheke,1974/ 7. |