HÜLJESTE MACCODRUM
Šoti rahvajutte.

Enne seda, kui esimesed meremehed oma laevade ninad mere poole keerasid, et kaugeid võõraid maid avastada, elasid merekuningas ja kuninganna lainete all rahus ja õnnes. Neil oli palju armsaid merelapsi, kellel olid pruunid silmad ja sihvakad liikmed ning kes pikad päevad läbi aina mängisid tormakate merehobustega ja ujusid ookeani põhjas purpursetes mereanemoonisaludes. Nad armastasid muusikat teha, need muinasjutulised mereinimesed, ja kuhu nad iganes läksid, seal kuuldus laulu, mis oli nagu lainete naer.

Aga ühel päeval tabas merekuningat ja tema muretuid lapsi suur kurvastus, sest kuninganna, nende ema, jäi haigeks, ja suri ning maeti suure leinamisega kuningriigi korallkoobastesse. Ja kui ta oli surnud, polnud enam kedagi, kes oleks merelaste järele valvanud, nende ilusaid juukseid kamminud ja neid õrna muusika saatel unele hällitanud. Kuningas vaatas nende kammimata juukseid, mis rippusid nagu tokerjad mererohud, ja kuulas, kuidas nad öösiti unetult küljelt küljele visklesid, ja mõtles endamisi, et peaks leidma uue naise, kes laste eest hoolitseks.

Pimedas meremetsas elas kummaline merenõid ja teda paluski kuningas oma uueks naiseks saada, kuigi ta teda ei armastanud, sest ta süda oli maetud korallkoobastesse, kus lamas tema surnud kuninganna.

Merenõid mõtles, et oleks ikka tore küll olla meres kuninganna ja valitseda nii suurt kuningriiki; ta nõustuski kuningaga abielluma ja sai merelaste kasuemaks. Aga ta oli halb kasuema, sest kui ta nägi merelaste pruune silmi ja sihvakaid liikmeid, hakkas ta nende ilu kadestama ja pani pahaks, et meres elab olendeid, kes näevad kenamad välja kui tema.

Ühel päeval läks ta tagasi oma pimedasse meremetsa ja korjas kahjulikke kollaseid mereviinamarju, mis seal kasvasid. Neist pruulis ta nõiajooki ja loitsis merelastele kurja nõidust. Ta soovis, et nad kaotaksid oma sihvakad liikmed ja muutuksid hüljesteks. Hüljestena pidid nad igavesti meres ringi ujuma, välja arvatud ühel päeval kord aastas, mil nad võisid päikeseloojangust päikeseloojanguni jälle oma endisel kujul olla.

See nõidus tabas merelapsi, kui nad parajasti tormakate merehobustega mängisid ning merepõhjas kasvavates purpursetes mereanemoonisaludes luusisid. Nende kehad muutusid töntsakaks ja kaotasid oma kuju, nende kaunid käsivarred muutusid kohmakateks loibadeks, ja nende nahk sai halli ja musta ja kuldpruuni siidja karvkatte. Kuid neile jäid alles nende leebed pruunid silmad, ja muusikat, mida nad väga armastasid, võisid nad endiselt teha.

Kui nende isa avastas, mis oli juhtunud, tõusis temas õela merenõia vastu suur viha ja ta ajas naise igaveseks pimedasse meremetsa. Kuid nõidust ei suutnud ta muuta. Siis laulsid hülged, kes varem olid olnud merelapsed, oma kaebelaulu, et nad ei saa enam jääda oma isa juurde, kus nad kord olid õnnelikud olnud, kuid nüüd seda enam olla ei võinud. Ja kurvalt vaatas kuningas, kuidas nad minema ujusid.

Kaua, kaua aega rändasid hülged kaugel mööda meresid. Üks kord aastas, päikeseloojangust päikeseloojanguni, otsisid nad välja mõne inimsilmade eest varjatud kaldariba, heitsid seal ült oma hallid ja mustad ja kuldpruunid siidjad katted ning astusid oma endisel kaunil kujul maale. Kuid nende mängud kaldal ei kestnud kunagi kaua: järgmisel päikeseloojangul panid nad uuesti hülgenahad selga ja libisesid tagasi merevoogudesse.

Inimesed räägivad, et esimest korda tulid hülged Läänesaartele salasaadikutena Norra kuningate juurest. Olgu sellega kuidas on, kindel on see, et hülged hakkasid neid uduseid läänerandu armastama, sest kuni tänapäevani võite neid näha Lewise saare ümbruses või Rona juures, mida nimetatakse ka Hülgesaareks, või siis Harrise väinas. Hebriidide elanikud said kuulda lugu mereasukatest ja neile oli teada, et ühel päeval aastas võib inimene neid näha, kui nad päikeseloojangust päikeseloojanguni merekaldal mängivad.

Juhtus nõnda, et üks Donaldi klannist kalur, kelle nimi oli Roderic MacCodrum, elas omaette Bernerary saarel Lääne – Herbiididel. Ühel päeval, kui ta kõndis merekaldal, kus tema kalapaat seisis, kuulis ta läheduses asuvate kivirahnude poolt laulu. Ettevaatlikult lähenes ta rahnudele ja piilus neist üle. Tema silme ees oli rühm merelapsi, kes kahe päikeseloojangu vahel meelt lahutasid. Nende pikad juuksed lehvisid taga, kui nad mängisid, ja nende silmad särasid rõõmust. Roderic ei vaadanud kaua, sest ta teadis, et hülged pelgavad surelikke. Aga kui ta minekule pöördus, märkas ta siidjaid nahku – halle ja musti ja kuldpruune – hunnikus enda kõrval kivil, kuhu merelapsed need seljast olid heitnud. Ta tõstis üles ühe kuldpruuni naha, mis küütles kaunimalt kui teised, ja mõtles endamisi, et see oleks küll tore saak oma majakesse kaasa viia. Nõnda ta siis võttiski naha endaga kaasa ja peitis selle kindluse mõttes oma hüti uksepealsele.

Aga varsti pärast päikeseloojangut, kui Roderic kolde ees kalavõrku parandas, kuulis ta ukse taga kummalist häält. Kui ta välja vaatas, seisis seal kõige ilusam naine, keda ta eales näinud. Tal olid sihvakad liikmed ja leebed pruunid silmad. Tema valgenahalist keha ei katnud ükski rõivas, kuid ta kuldpruunid juuksed voogasid tihedalt alla ja varjasid tema kenadust.

"Oh aita mind, aita mind, surelik," palus ta. "Ma olen õnnetu meretütar. Minu siidjas hülgenahk on kadunud ja ma ei saa enam oma vendade ja õdede juurde tagasi minna, enne kui ma selle üles leian."

Kui Roderic ta üle oma majakese läve aitas ja talle katteks oma pleedi andis, teadis ta väga hästi, et see võluv merelaps polnud keegi muu kui tolle kuldpruuni naha omanik, mille tema hommikul kaldalt oli varastanud. Oleks ainult olnud vaja käsi uksepealsele sirutada, et sinna peidetud hülgenahk maha võtta, ja naine oleks võinud vabana oma õdede – vendade juurde minema ujuda. Aga Roderic vaatas teda, kui ta seal kolde ees istus, ja mõtles, kui tore oleks elu, kui ta saaks selle ilusa olendi jätta endale naiseks, oma südamerõõmuks ja üksinduse peletajaks. Sellepärast ütles ta:

"Ma ei saa aidata su siidjat hülgenahka otsida. Arvan, et mõni läks mööda ja varastas selle, kui see kaldal lamas, ja nüüd on ta kindlasti juba kaugel. Aga kui sa siia jääd ja nõustud minu naiseks saama, austan ma sind oma kodus ja armastan sind kogu elu."

Merekuninga tütar tõstis oma pruunid silmad, mis olid täis kurbust, ja vaatas kalurile otsa.

"Kui minu siidjas nahk on tõesti varastatud ja pole enam lootust, et ma selle kunagi veel kätte leian, siis ei jää mul muud üle kui sinu naiseks saada," ütles ta. "Sest suuremat lahkust kui see, mida sina minu vastu üles oled näidanud, ei ole mul loota, ja üksinda ei julgeks ma surelike inimeste hulka minna."

Ja ta ohkas, mõeldes, et ei saa enam kunagi mere elu maitsta.

"Aga ma oleksin nii meeleldi oma õdede – vendade juures, kes mind ootavad ja asjata mu nime hüüavad."

Kalamehe süda tõmbus tema kurvastust nähes kokku, kuid ta oli naise ilust ja armsusest nii võlutud, et ei suutnud teda kuidagi enam minema lasta.

Palju aastaid elasid Roderic MacCodrum ja tema ilus hüljes – naine majakeses mere kaldal ja neile sündis palju lapsi, kõigil kuldpruunid juuksed ja õrnad lauluhääled. Ja inimesed, kes seal ümbruses elasid, kutsusid Roderikut tema naise pärast Hüljeste MacCodrumiks ning tema lapsi Hüljeste MacCodrumi lasteks. Aga merekuninga tütar ei suutnud kogu selle aja oma suurt muret unustada. Tihti kõndis ta üksinda kaldal, kuulates mere laulu ja lainete naeru. Mõnikord silmas ta vilksamisi oma vendi ja õdesid, kui need kalda lähedal ujusid, ning mõnikord kuulis ta, kuidas nad hüüdsid – hüüdsid oma ammukadunud õde. Ja ta soovis kogu südame igatsusega, et võiks jälle nende juurde minna.

Siis tuli päev, mil Roderic asutas nagu tavaliselt kalale minema ning jättis oma naise ja lastega armastavalt hüvasti. Aga teel paadi juurde jooksis tal jänes jalge eest läbi, mis on kindel halb märk. Roderic oli kahevahel, kas sellise paha ende peale tagasi keerata või mitte, kuid ta vaatas taevasse ja ütles endale:

"Ainult pisut tuuline ilm on täna minu halb õnn; ma olen varem merel ju küllalt tormegi näinud." Ning ta läks edasi.

Ta ei olnud veel kaugele jõudnud, kui tõusiski kõva tuul. See vilistas üle mere ja vilistas ümber majakese, kuhu olid jäänud kaluri naine ja lapsed. Kõige noorem poisike oli väljas merekaldal, kus ta pani merekarpe kõrva äärde ja kuulas meremuusikat, mida ta armastas, ja ema hõikas ta tuppa. Just sel hetkel, kui laps üle läve astus, tuli eriti äge tuuleiil, majakese uks lendas paugatades kinni, nii et turbakatus värises, ja uksepealselt kukkus maha ilusale hüljes – naisele kuuluv siidjas hülgenahk, mille Roderic kohe alguses sinna oli peitnud.

Mitte ühtegi paha sõna ei öelnud naine mehe kohta, kes oli teda vastu tema tahtmist pikki, pikki aastaid enda juures hoidnud. Aga ta võttis inimese riided seljast ja surus hülgenaha enese vastu.

Siis ütles ta lastele ainult ühe korra hüvasti ja läks alla mere äärde. Seal tõmbas ta kuldpruuni naha selga ja ujus välja merele, kus ülemeelikult perutasid merehobused. Varsti pöördus ta ja heitis viimase pilgu majakesele, kus ta võibolla veidike õnnegi oli tundnud, olgugi, et ta ei tahtnud seal elada. Üle vahutavate murdlainete, mis tulid suurelt Atlandi ookeanilt, nägi ta oma lapsi mahajäetult kaldal seismas. Kuid mere kutse tõmbas teda tugevamini kui tema maal sündinud laste nutt, ja ta ujus kaugele, kaugele ära, lauldes rõõmust ja õnnest.

Kui Roderic MacCodrum kalapüügilt tagasi tuli, leidis ta eest lahtise ukse ja maja, kust oli lahkunud naise hool; koldes polnud märkigi turbatulest, mis teda muidu alati tervitas. Hirm täitis ta südame ja ta kobas kohe uksepealset. Kui ta leidis, et hülgenahk on kadunud, teadis ta, et armas naine on läinud tagasi merre.

Suur oli ta hingevalu, kui lapsed talle nuttes rääkisid, et ema oli neile ühe ainsa korra hüvasti öelnud ning jätnud nad kaldale maha.

"See oli must päev, kui jänes mul üle tee jooksis," kurvastas Roderic.

"Sest tuul puhus kõvasti ja mu kalasaak oli kehv; ja nüüd on mind veel tabanud see suur õnnetus."

Ta ei unustanud kunagi oma hüljes – naist, vaid leinas teda taga kõik oma elupäevad. Ja Roderic MacCodrumi pojad vaatasid alati hoolega ette, et nad ei hirmutaks ega vigastaks ühtki hüljest, keda nad juhtusid nägema.

Neid hakati kutsuma Hüljeste MacCodrumi klanniks, mis sai terves Põhja – Uistis ja Lääne – Hebriididel tuntuks kui üks Donaldi klanni haru.

TORUPILL, HALDJAD JA HIIGLASED, Kirjastus "Eesti Raamat" Tallinn 1978, lk.179.