| Loe lugemispala läbi ja vasta küsimustele pala lõpus. HAUGIEMAND Väikese Jänijõe vaikses käärus oli haugiemanda kodu - kõrkjatukk kolme hundinuiaga. Seal ta oma naabrite- särgede, ahvenate ja lepamaimude meelest liigutas uimi juba mäletamatutest aegadest peale. Emand oli vana, võibolla varsti kümneaastane. Ega haugid naljalt kauem elagi. Ja suur oli see emand ka - poolteist meetrit, peast sabani mõõta. Keegi ei tülitanud vana haugipurakat. Väiksemad kalad andsid emandale alati aupaklikult teed. Siin jõekäärus pelgas saaki luurata isegi ablas kalakütt - vesimutt. Kui ta oleks vaid tulnud, kohe oleks leidnud paiga haugi kõhus. Aga naabruses elunevaist väiksemaist kaladest pidas emand lugu. Ainult õige harva neelas ta mõne väetiks jäänu alla. Haug ujus toidupoolist muretsema hoopis kaugemale. Seal püüdis ühe priskema uimeväristaja kinni ja selleks päevaks talle söögist aitas. Varakevadel, kui jõgi suurveeaegu üle kallaste ajas, läks haugiemand kaasat otsima. Ta vahetas siis oma tumehalli rüü särava tumerohelise vastu. Rännakut alustas päevavalges, et silmad kõike ümbritsevat paremini seletaks. Veehääli kuulatas ta külgedel asuvate kõrvakeste- külgjoontega. Aga ise oli ta tumm, sest häält teha haug ei oska. Haugiemand ujus jõest Käbiojja. Seal kohtas ta endast väiksemat haugiisandat. Üheskoos ujuti siis madalasse luhavette. Võimsa sabalupsuga hirmutas emand teised kalad eemale ja sundis metspardigi lendu. Isegi konnad jätsid krooksumise järele. Emand hakkas vette, rohututtide vahele, marjateri heitma. Teri oli tuhandeid. Oja ääres teritas kõrvu reinuvader ja pidas plaani, kas kasta kasukas jahedasse vette ja püüda haugipurikas kinni või jätkata hiirejahti. Kõrgel kuuseladvas kükitas kalakotkas ja passis üksisilmi veest väljaulatuvat haugiselga. Päev läks mööda ja alles õhtu eel lendas kotkas vee kohale, mõõtis tiibadega veheldes haugi suurust ja ründas. Rännakust ja kudemisest väsinud haugiemand ei suutnud kotkale vastu hakata. Kotkas sai kõhu mitmeks päevaks täis. Käbioja luhavees olevaid marjateri sõid pisikesed kalad ja vesimutid. Teradest kasvas ainult mõnisada haugilast. Nad kosusid kiiresti. Kui elamine luhalombis kitsaks jäi, ujusid haugilapsed niretpidi ojja. Neist paljud said rännuteel otsa. Sügiseks jõudis Jänijõkke vaid kümmekond hauginolki. Kuid need olid juba vaksapikkused. Ja igaüks neist leidis endale kodu- kõrkjatuka, kus võis ohu korral redutada ja öösel tukkuda. Täheke, 1973/7.
1. Kus elas haugiemand? 2. Kui vana oli haugiemand? 3. Kuidas suhtusid teised veeelanikud haugi? 4. Millisel aastaajal otsivad haugid kaasat? 5. Kuidas peletas haugiemand teised oma kudemiskohast eemale? 6. Kes ründas haugiemandat kudemiskohal? 7. Kes sõid marjateri, mida haugiemand luhavette oli jätnud? 8. Mitu hauginolki jõudis sügiseks Jänijõkke? |