HAIKALA Ah haikala? Et kuidas nõnda, et ta jäi kinni? Mis sest rääkida. Ta suur kala, suur isu. Kust saab, sealt võtab. Mis hammaste taga, see oma; küll kõht näitab, kas kõlbab. Ah, et räägi? - Mis seal rääkida. Suurt sõprust mul ta`ga pole olnud ja pole otsinud ka. On õnneks läinud. Aga ühe loo võiks ju rääkida. See oli… Me tulime siis Singapurist. Olid ilusad ilmad, parajad tuuled, laev sõitis kenasti, tekimeestel polnud suurt teha midagi. Ega see hea ei ole, kui merel tööd ei ole, siis lähevad mehed rahutuks. Ühed hakkavad kangesti kodu ja pruutisid taga kurtma, teised jälle teisiti, nagu mingi kuri tuleb sisse. Läheb tüliks ka. Sellepärast siis tüür ja pootsman muudkui otsivad meestele tegemist - tekipesemine, roostekraapimine, värvimine - see on nende ilmade töö. Seekord polnud seda ka. Enne seda oli kõik just üle käidud; uus laev ju. Nõnda jäi aega üle. Mehed seisid niisama reelingu ääres ja vaatasid merd. Kena küll, aga kaua sa vaatad, meri tühi. Ainult haikalad ujuvad ümber. Üks uim paistab siin, teine seal. Üks käis kogu aeg laeva ümber, ootas, ehk midagi kukub. Üks mees ütles, et püüaks ta õige kinni. Teine jälle: "Kuidas sa püüad - pole niisugust õnge ja otsa pole ka midagi panna?" Mina siis - ma meisterdasin ajaviiteks kasti, pidi saama teisest ilulaegas - ütlesin: "Mis õnge siin tarvis, see kast õngeks hea küll." Mehed hakkasid naerma. Jöns küsis: "Kuidas sa mõtled? - et teed kasti kaane lahti ja ütled: "Please, mister Hai, ujuge sisse!" " Mina, et: "Pole siin naerda midagi. Kui tahate, võib ju proovida." Endal kahju, et rikub hea kasti ära, aga kui juba öeldud… Pealegi mul ta`ga arved klaarida ka; juba sellest ajast, kui esimest korda ekvaatori alt läbi sõitsime. See - sa tead küll, sa koolis käinud poiss - pole midagi nõnda, nagu vanad mehed vahest räägivad, et suur tross ümber maakera, et see suure keerlemisega laiali ei laguneks. Pole muud midagi, kui sõidad lõuna poole, et läheb ikka soojemaks, päike tõuseb kõrgemale. Siis viimaks päike paistab keskpäeval otse lagipähe. Kui tuult pole, siis on nii palav, et tahab hinge võtta. See ongi see ekvaatorikoht. Edasi on nõnda, et mida lõuna poole lähed, seda madalamalt päike käib ja vilumaks läheb ka, viimaks päris külm, jälle nabamaal väljas. Tähed ka teisiti: siin ikka Põhjanael näitab põhja, seal Lõunarist lõunat. Eks vanasti nende järgi sõidetigi. Aga komme ikka niisugune, et kui mees esimest korda üle ekvaatori sõidab, ristitakse. Neid mitmeid kombeid. Meil mehed lasksid mind niisama köiega merre laeva taha ujuma, ise vaatasid, kuidas poiss rabeleb: kas kardab või on mees. Äkitselt üks hüüdis: "Hai! Hai tuleb!" Ja mehed hakkasid mind kiiresti välja tõmbama. Jõudsid vaevalt, pool tolli jäi, et ei näpsanud jalga otsast. Hirm oli ka - polnud veel elu näinud. See hirm ikka veel meeles. Jöns pani kohe kümme rummi välja, mina pudeli vastu. Laenasin siis kokalt lihalõhna ka ja lasksin kasti tuule alt ujuma. Ulpis lainetel kenasti. Varsti oli üks hai kohal, aga põlgas ära. Siis teine tuli igavese ajuga, arvas vist, et muidu jääb hiljaks, ja kohe kast suhu. Mul oli kast aga nõnda seatud, et kui kõvemini tõmbad, läheb kaas lahti. Nüüd mehel tükk suus, aga nii suur, et ei lähe sisse ega tule välja; köie otsas ka. Rapsis ja rabeles esiteks, siis jäi vaiksemaks. Tirisime teise mitme mehega poordi ja vintsiga pardale. Oli päris põrakas, poolteist sülda pikk. Kõige suurem ei olnud, neid suuremaid küll. Kokk tuli ka vaatama, ütles: "Nüüd värsket küll võtta!" Mehed vastu, et kes siis hailiha sööb. Aga kokk meil vana meister, praadis soola, pipra ja vürtsiga, tulid niisugused pipstükid, fileed ja pasteedid, et keele viisid alla. Jöns kauples kaptenilt pudeli rummi ka välja. Nõnda oli selle haiga. Meres ei oleks küll tahtnud ta kätte sattuda: hambad nagu pussnoad suus ja isu suur. Aga ühe teise kalaga - või mis, ta polegi päris kala - , sellega oli mul tegemist küll. Ah räägi? Jäägu see teiseks korraks. |