DELFIIN
Voldemar Miller

Nojah delfiin. Need lõbusad poisid. Ujuvad laeva ümber, hüppavad veest välja kõrgele üles ja siis jälle patsti vette. Räägitakse - ma olen lugenud -, et nad püüavad nõnda kalu. Sellest ei mõista ma midagi: mis kala nad õhust püüavad? Või ehk ka: vahel on näha, et midagi hõbedast vilgub, enne kui delfiin järele hüppab. Kalad pidid nõnda katsuma delfiini eest pääseda, et hüppavad õhku, delfiin jälle järel. Aga olgu sellega, kuidas… tubli poiss ta on. Ma pidin rääkima? - Eks ma siis.

See oli Esimese maailmasõja ajal. Ma olin veel päris poisike, aga mehi oli vaja, nõnda sain inglase peale. Aeg oli niisugune, et saksa allveelaevad hulkusid ringi, niipea kui inglast nägid, kohe põhja. Sellepärast sõitsime Taani lipu all - Taani erapooletu maa, polnud sõjas. Tulime Austraaliast. Laadung: ühes trümmis soolatud kuivatatud liha, teises vili, villa ka. Jõudsime just ümber Kapi nuka, kui nägime: üks purjekas ajab ligi, sõidab ikka samal kursil. Viimaks signaliseerib: "Näita lippu!" Meie kapten, et käi… Käskis nõnda signaliseerida ka.
Purjekas tõmbas üles Saksa sõjalipu ja laskis küljeluugid alla - polnud seal tekilaadungit midagi, ainult pettus; luukide taga suurtükid reas.

Meie kapten andis täiskäigu, mõtles, et jätab teise kaugele maha. Aga purjekal kõva mootor sees, varsti käisid paugud ka. Lasksid tekikajuti puruks. Siis kapten andis alla. Sakslased saatsid oma meeskonna meie laeva. - Näha kohe - Taani laev küll, aga kes see Taani liha viib, sealt veetakse seda välja. Mehed ka puha inglased, ei oska taani keelt.
Võtsid siis mehed kinni ja viisid oma laevale. Seal pool trümmi elamiseks seatud, koid sees. Sinna meid kinni pandi. Ise nad - pärast sain teada - võtsid, mis said ja laeva mahtus, ning siis laev põhja.
Nõnda me elasime seal laeva trümmis, sakslaste vangis. Aga süüa pidi meestele ikka andma, eks sellepärast nende kokk nurises ja nõudis abi. Nõnda sai must Saksa kaapri kokapoiss. See mul õpitud amet ka - tollal hakkasid poisid oma mereelu ikka kokapoisina. Ma polnud veel kuusteist täis ja inglane ma polnud ka ning mõne sõna purssisin saksa keelt. Nõnda olid teised trümmis kinni, mina keetsin süüa ja viisin nendele alla kätte. Mina üksi nägin, mis sündis, teised ei teadnud midagi. Valvati ka, et ma palju ei räägiks.
Ristlesime mitu päeva, siis ühel päeval: Inglise sõjalaevad merel. Kaks tükki. Aga see sakslane oli kaval mees - kohe Inglise lipp masti ja ranna poole sõitma, et oma läheb oma randa. - Siis olid kõik rannad inglaste käes. Inglased ei osanud midagi arvata; sõitsid mööda, saluteerisid ka veel.

Sõitsime üsna ranna ligidal. Ma mõtlesin: kaua ma siin nõnda, ehk saab teistele abi ka, ja libistasin ennast vette. Ootasin vaikselt, kuni laev kaugemale läks, siis hakkasin randa ujuma. Aga ei olnud osanud kaugust õieti arvata. Ujusin ja ujusin, aga rand ikka kaugel. Juba väsisin ära.
Siis nägin: üks tiirutab mu ümber. Arvasin esiteks: haikala. Aga vaatasin: ei ole haikala midagi, on hoopis delfiin. Ujusin ringi, tuli ikka lähemale, viimaks päris kõrvale. Ise piiksus. - See on nõnda, et öeldakse ikka: kalad tummad! Aga delfiin pole kala; tal kala nägu küll, aga kala ta pole; nõnda valaskala ka. Kui teine nõnda minu kõrval, nägin: haid tulevad. Kaks tükki. Mõtlesin: "Näe, loom tuleb inimese juurde, otsib kaitset, aga mis kaitsjat minust talle siin meres on!"
Aga polnud nõnda midagi. Delfiin nägi haisid, ja kohe kallale. Läks nagu torpeedo ja haid panid ajama. Ajas neid veel tükk maad taga, siis tuli tagasi. Ujus jälle ringi, tuli viimaks päris kõrvale, ise piiksus. Mul jõud otsas, mõtlesin: "Saagu mis saab!" Võtsin kalal uimest kinni. Ta ei pahandanud. Sain julgust, veeretasin ennast talle selga. Ning näe: justkui oleks ta seda oodanud, pani kohe ranna poole ajama; mina kõvasti seljas kinni. Laskis mind jõesuus päris ranna ligidal maha, ujus veel edasi-tagasi, vaatas, kuidas ma randa ukerdasin.

See jutt on imelik, aga ma olen selle peale palju mõtelnud ja lugenud ka. Nüüd nad räägivad, et delfiin on inimese sugulane. - Ahv väljast rohkem inimese moodi, delfiinil jälle nagu rohkem inimese aju. - Ehk on ka, miks ta muidu nõnda inimesega seltsib. - Neid juttusid küll!

Aga kergelt see asi mul ei läinud. - Sõjaaeg, võõras mees, ei tea, kust tulnud. Võeti kinni, kuulati üle. Seletasin küll, aga ei usutud. - Ma ei osanud keelt ka. Ning rumalusega sain hakkama: proovisin saksa keeles, et ehk on sakslane, ja ma tönkasin vastu ka.
Nendel asi selge: konvoisoldat kaasa, ja minema. Linna taga neil sakslaste ja teiste vaenlaste laager. Lähen, süda muret täis: siia ma nüüd jään, ei tea, kui kaua sõda kestab. Oli mul vaja tulla, mis mul seal viga oli. Siis - kaks meest tulevad vastu, kuulen, üks ütleb: "Sa kurradi kurrat küll!"

Mina kohe meeste juurde. Konvoimees kisab: "Seis! Kuhu sa lähed!", aga ma juba meeste vahel, et aidake, oma mehed: peavad sakslaseks. See soldat oli kena mees, laskis rääkida. Mehed ütlesid: "Mis sakslane ta on - Vene alam. Me ühest kubermangust."
Soldat jäi mõtlema, ütles siis meestele: "Tulge kaasa! Lähme!"
"Viidigi kordonisse tagasi. Seal mehed seletasid, tõlkisid, saadi aru. Kui rääkisin, kuidas Inglise sõjalaevad sõitsid mööda ja veel saluteerisid, ütles ohvitser: "Damned," - see on nendel nagu meie "kuradi" eest. Uuriti täpselt, kuidas sakslane välja nägi, ja siis hakkasid telegraafid tööle.

Delfiinist ei rääkinud ma enam midagi. Mõtlesin: "Räägi sellest ka veel, jälle ei usuta." Et kas nad said Saksa kaapri kätte?
Ei saanud midagi. Nood kavalad mehed. Kui nähti, et ma kadunud, maalisid laevale teise nime, seadsid teki ka ümber, ja teistele meredele. Alles kolme kuu pärast, hiljem kuulsin, olid pannud mehed maha tühjale saarele Lõunameres. Siis olnud seal juba mitme laeva mehed.
Mis minust - ma olin nüüd tehtud mees, sain varsti jälle laevale. Ühes asjas olin targem ka: kui laeval rootslane - õppisin rootsi keelt, Hollandi laeval jälle katsusin purssida hollandi keelt ja nõnda iga laevaga ja iga keelega. Merel peab alati õppima - kuidas sa muidu enda eest seisad.