APRILLIPÄEVADE IME Kevadpäike on juba soe. Aas haljendab. Madala rohu seest paistavad mõned paiselehe kuldsed õied ja kannikeste sinilillad silmad. Aga metsaalune valendab ülastest. Niiske mustav põld. Selle ääres sirutab kõver kask oma tillukeste pungadega oksavitsu. Kase all on tiik. Seisan tiigi ääres ja mõtlen endamisi: “Kas mul õnnestub aprillipäevade imet näha?” Ohoo, tiigipõhjast, roheliste vesikasvude vahelt ta vaikselt veepinnale tõusebki! Pistab koonuotsa veest välja. Hargitab kohmakalt käppi ja tardub paigale. Ainult tema kurgualune võngub: see sisaliku moodi loomake hingab. Oi, kui ilus, värvikirev ta on! Tema rohekaspruunil seljal lehvib uhkelt must laineline hari, tema ruugjaskollasel kõhualusel välguvad tumedad täpid, tema kitsas piklik keha lõpeb pika lapiku tähnilise sabaga. See aprillipäevade ime on isane tähnikvesilik. Selges vees, tarnade vahel, ujub ka emavesilik. Kuid ema on lihtsa hallikaspruuni selja ja veidi heledama tähnilise kõhualusega. Niisugune on tavaliselt ka isavesilik. Ainult kord aastas, varakevadel, saab isa endale selga hambulise harja ja eredavärvilise rüü. Ta tahab nüüd ju oma kaasale meeldida. Kui möödub kevad, kaovad ka isa värvirikas rüü ja hambuline hari. Näen, et emavesilik midagi tarnade vahel toimetab. Tean, ta kinnitab munad ükshaaval veetaimede külge. Tean, et mõne aja pärast väljuvad munadest kala moodi pojad. Mööduvad päevad, ja pojad muutuvad täiskasvanud vesilikeks. Suvel tulevad vesilikud tiigist välja. Maapinnal vaevaliselt sibades otsivad nad varju puujuurikate vahelt ja kändude alt. Seal nad veedavad ka kogu sügise ja talve. Ent praegu on kevad. Kui tahad tähnikvesiliku ilu imetleda, siis mine just nüüd, aprillipäevadel mõne tiigi, suurema veeloigu või tasase veega kraavi äärde. Seisa seal tasa - tasa, et loomakesed sind ei pelgaks. Ja siis kindlasti näitavad nad end, sest nad peavad aeg-ajalt tulema veepinnale õhku hingama Täheke nr. 4 / 1976 |