ANGERJA TEEKOND Sargasso mere piiriks on soe hoovus ja tema ümber voogab ookean. Eemalt vaadates võib arvata, et seal pole mitte põhjatu sügavik, vaid maismaa - terve saarestik. Kuid need pole saared,vaid ujuvad meriadrud ehk nõndanimetatud sargassumvetikad. Kunagi ammu viisid nad Kolumbuse eksiteele. Neid nähes arvas ta, et India on juba ligidal. Seal, kolmesaja meetri sügavuses, vaikses soojas vees, ujuvate vetikate tihnikus angerjad koevad ja seejärel hukkuvad. Marjadest koorunud vastsete hoidjaks saab veealune hoovus. See kannab neid ookeani, Euroopa suunas. Kolme aasta jooksul, mil klaasjas maim mööda ookeani rändab, kasvab ta nooreks angerjaks. Ta tungib jõkke ning jääb sinna elama. Ja ükski asi - ei kaldal kasvav tarn ega pajuoks vaikse jõekääru kohal - ei meenuta angerjale tema kauget sünnipaika. Kuid möödub kümme, viisteist või isegi kakskümmend aastat, ja vana angerjas hakkab jõge mööda pärivoolu ujuma. Ta alustab oma viimast teekonda - teekonda sünnipaika. Angerjas võib elada ükskõik missuguses jões, kuid kudema läheb ta ainult sinna, kus ta ise esmakordselt päikesevalgust nägi, - rannata merre. |