AHVENAPOJAD JA RAUDKALAD
Heljo Mänd

I

Jõe kõige sügavamas käänus vesikupulehtedest katuse all asus kalade kool. Siin õpetas Vana Säga särje-, ahvena-, lutsu- ja kiisapoegadele kalade koolitarkust. Praegu rääkis ta neile näiteks tillukesest raudkalast.

"Noh, Oganõel, miks ei tohi raudkalale lähedale minna?" küsis Vana Säga ahvenapojalt.

Oganõel ujus õpetajale lähemale, tegi suu lahti, aga ei osanud midagi ütelda, maigutas ainult. Ta oli just endamisi plaani pidanud, kuidas ta kutsub pärast tunde Saagselja kõrkjavõssa vesikärbseid püüdma.

"Noh, vaatame, kas sinu sõber Saagselg oli tähelepanelikum," ütles Vana Säga.

Saagselg ujus õpetajale lähemale, tegi samuti suu lahti, ent ei osanud samuti midagi ütelda. Ta oli just endamisi mõtelnud, kuidas ta pärast tunde kutsub Oganõela hundinuiametsa peitust mängima. Ent Saagselg katsus päästa, mis päästa annab, ja ütles viimases hädas:

"Raudkalale ei tohi sellepärast lähedale minna, et raudkalal on raudhambad ja ta neelab meid alla."

Vana Säga vangutas pead ja kordas uuesti, et see on hoopis Suur Haug, kes ajab väikesi kalakesi taga ja neelab nad alla. Raudkala aga on tilluke ega aja kunagi kedagi taga. Tema ainult meelitab oma särava välimusega. Ent niipea kui mõni kala tema juurde läheb, haagib ta oma kolmekisulise sabaga end tema külge ega lase enam lahti. Siis tirib ta kala veepinnale ja hüppab koos temaga kaldale, aga nagu on teada, kaldalt juba keegi eluga tagasi ei tule.

"Nõnda," ütles Vana Säga lõpuks, "tänaseks aitab." Ja ta laskis klassi vabaks.

II

Kalapoisid ja -tüdrukud tormasid rüsinal mööda rohukoridori avarale veeaasale, ja nagu alati, olid Oganõel ja Saagselg esimeste hulgas. Kuid nende plaanitsetud vesikärbsepüügist ja peitusemängust ei tulnud midagi välja, sest nad märkasid musta kännutüüka ääres isevärki kala, keda nad varem kunagi polnud näinud. See oli suur ja hõbehall ja ta külje peal oli paar punast triipu.

"Äkki see ongi raudkala," ütles Oganõel.

"Ise oled raudkala," vastas Saagselg. "Kas sa siis ei mäleta, mis Vana Säga ütles. Raudkalad pidid tillukesed olema."

Oganõel kahtles ikkagi, ka raudkala võib kunagi suureks kasvada.

Igaks juhuks ujusid nad kauges kaares ümber tundmatu kala. Tõepoolest, keha oli tal nagu rauast, aga saba polnud üldse taga, rääkimata veel kolmekisulisest. Ja silmad olid väga kummalised! Neid oli kalal palju, ees, külgedel ja tagapool, ja nii suured, et poe kas või sisse.

Kui nad niimoodi uudistasid, ujus Luts kännutüüka alt välja ja hakkas tundmatut kala ninaga julgelt müksima. Aga tundmatu kala ei teinud müksimisest väljagi. Sellest said ahvenapojad julgust ja ujusid samuti lähemale.

"Tere, Lutsu - taat. Miks sel kalal nii palju silmi on?"

"Kala?" ütles Lutsu - taat. "See pole mingi kala, vaid laev ja tal on palju kajutiaknaid."

Poisid imestasid, et üks laev on nii väikene, aga Lutsu - taat seletas, et see on Maidu mängulaev, mis oli sõitnud paar päeva tagasi tema ukse alla ja jäänud siia kännu vahele kinni.

Oganõel ja Saagselg läksid Lutsu - taadile appi laeva müksama. Kolmel ikka kolme jõud. Niipea kui mõned korrad puksasid, saidki laeva liikuma ja ukseesise vabaks.

"Küll see Mait rõõmustab, kui oma laeva kätte saab," ütles Lutsu - taat. "Mait on hea poiss, aga tema sõbra eest peate end hoidma. Ükskord kui ma lameda kivi all tukkusin, tõstis ta kivi tasakesi üles ja tahtis mind kahvliga läbi torgata."

III

Äkki kuuldus käänu poolt tugevaid sulpsatusi. See oli Suur Haug, kes lähenes vihaselt vett ladistades. Ta oli pahas tujus, sest ta polnud juba hommikust saati suutnud ühtegi kala kinni napsata.

Silmapilk oli jutukas Lutsu - taat oma koopas kännujuure all, aga et ta koobas oli nii tilluke, ei saanud ta ahvenapoegi sinna varjule kutsuda ja ahvenapoegadel polnud muud peidupaika kui laev. Viimasel hetkel jõudsid nad kajutiakendest sisse lipsata.

"Tulge välja!" käratas Suur Haug ahvenapoegadele. "Kui te silmapilk ei tule, siis neelan teid koos laevaga alla."

Oganõel ja Saagselg lamasid vaikselt kajuti põrandal ega liigutanud uimegi.

"Tulge välja!" käratas Suur Haug uuesti. Aga et ahvenapojad ikka midagi ei vastanud, ajas ta suu ammuli, nagu kavatseks ta laeva tõepoolest alla neelata. Ta oleks seda teinudki, kuid laev oli tema jaoks liiga suur. Siis püüdis Haug laeva hammustada. Hammustas nina poolt, hammustas ahtri poolt, ent laev oli rauast ja nüris ta hambad ära. Nüüd läks Haug veel tigedamaks ja hakkas sabaga raevukalt laeva peksma. Laev lõi kõikuma ja Oganõel ning Saagselg veeresid ühest seinast teise, nii et pidid kajutiaknast välja libisema. Haug aga peksis niikaua, kuni saba valutama hakkas ja viha vähemaks lahtus, alles siis loivas eemale.

Ent ahvenapojad ei julgenud tükil ajal laevast välja tulla. Nad kartsid, et Haug jäi mõne rohupuhma taha varitsema.

"Sõidame laevaga luurele!" arvas Saagselg.

"Sõidame!" oli Oganõel nõus.

Aga nad ei osanud laeva käima panna. Proovisid nii ja proovisid naa, kuid ühestki nupukesest polnud kasu. Lõpuks pistsid nad sabad aknast välja, üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt ning hakkasid sabaga kõigest jõust väntama. Ja näe imet, laev nihkus paigalt, alguses küll aeglaselt, aga pärast juba paraja kiirusega. Nad aerutasid ühe rohupuhma juurest teise juurde, kuid Haugi ei olnud. Sõitsid kõrkjavõsani välja ja seal see röövel varitseski, ainult mitte neid, vaid särjeparve.

"Vaja särgi hoiatada," ütles Saagselg.

Ahvenapojad hakkasid sabadega veelgi hirmsamini loperdama ja jõudsidki enne Haugi kohale. Särjepojad, kuuldes hädaohust, lipsasid nagu hõbedased välgud kõrkjatesse peitu ja Haug ei saanud neist ühtegi kätte, ainult kõrkjanutt jäi talle hammaste vahele.

Haug vihastas koledasti:

"Mis te hiilite mulle oma laevaga järele! Vaat kui võtan suure kivi ja löön teid koos laevaga puruks!"

Ent uljad ahvenapojad puhusid talle kajutiaknast mullikesi vastu nina ja naersid: "Ükski kivi ei tee raudlaeva katki."

Ometi olid kord osad ümber vahetatud! Nüüd lippas Haug nende eest ära, aga nemad ajasid teda taga, mängisid, et on kartmatud kütid ja jälitavad koledat meremadu. Aga nad tegid jälitamisel säärast lärmi, et peletasid kõik väikesed kalad Suure Haugi eest varjule ja Haug aina segas põgenemisel oma jälgi, võttes kavalaid nõkse abiks, kuid ahvenapojad leidsid ta ikka ja uuesti üles.

IV

Lõpuks olid kõik kolmekesi väsinud, Haug peitmisest, ahvenapojad tagaajamisest, ja puhkasid teine teisel pool kõrkjapuhmast. Aga kui nad niimoodi puhkasid, ujus üks tilluke kala nende poole.

"See on vist kiisapoeg," ütles Oganõel.

"Haug on siinsamas nähtaval, aga tema ei tee väljagi," ütles Saagselg.

Ahvenapojad hakkasid kisama ja sabaga vett peksma, et kiisapoega hoiatada, kuid too ujus rahulikult nende poole edasi. See oli tõesti rumal kiisapoeg!

Ka Haug teisel pool kõrkjapuhmast oli üllatunud.

"Niisuguse lolli õige koht on minu kõhus," mõtles ta ja sööstis noolkiirelt kalakese poole, ajas suu lahti ja enne kui Saagselg ja Oganõel oma laevaga appi jõudsid minna, oli kalake juba ta lõugade vahel.

Haug tahtis kalakest alla neelata, aga see oli väga teravate ogadega kala - ja üks oga jäi lõuapärasse kinni. Haug sattus ärevusse. Ajas suu ammuli, aga kalake hoidis temast kõvasti kinni ja hakkas teda veepinnale tirima. Küll punnis Haug vastu! Vehkis sabaga ja uimedega, ent midagi ei aidanud. Väike kalake oli tugev ja muudkui vedas Haugi ülespoole.

Ahvenapojad vaatasid seda imelikku lugu suurte silmadega pealt, kuni lõpuks Haugi sabaotski kadus veest.

"See oli raudkala," sosistas Saagselg hirmunult.

"Ja mina mõtlesin, et kiisapoeg," ütles Oganõel. "Ei tea, mis ta Haugiga teeb?"

"Sõidame laevaga üles ja piilume," pani ette Saagselg.

Nad liikusid ettevaatlikult veepinna lähedale ja nägid kaldal pika ridvaga meest, kes parajasti Haugi suust raud kala vabastas, Haugi kotti pistis ja tahtis uuesti raudkala vette visata. Äkki tõusis mehe kõrvalt üks poiss püsti ja hüüdis näpuga vette näidates:

"Vaata, isa, see on minu kadunud laev! Tõmba ta ruttu ridvaga kaldale!"

Ahvenapojad tundsid, kuidas nende laev hakkas nagu iseenesest kiiresti kalda poole liikuma. Nad püüdsid küll sabadega vastassuunas töötada, aga see ei aidanud teragi. Laev põrkas kolksti vastu kallast ning poisi käed tõstsid ta õhku.

"Kuidas see laev küll siia sattus? Nii kaugele sellest kohast, kus ta põhja läks!" hüüdis poiss ja hakkas vett välja kallutama. Oganõel ja Saagselg tahtsid ütelda, et nemad tõid laeva siia, aga juba lendasid nad ühes veega karsumdi kajutiaknast otseteed tagasi jõkke.

"See vist oli Mait," ütles Saagselg, kui oli kukkumisest toibunud.

"Kindlasti Mait," ütles Oganõel ja nad ujusid rõõmsalt minema. Miks nad siis ei pidanud rõõmsad olema, kui tulid sellest seiklusest nii puhtalt välja.