SAADE LASTEVANEMATELE
Jaan Rannap

Salu Juhan on hooplemise ohver. Tammekänd oli see hoopleja, kelle süü pärast Salu Juhan nüüd kannatab. Salu Juhan istub Tammekändude kuuris raiepakul ja ütleb juba viiendat korda: “Mina olen see puuseppade brigadir Paaberits.” Ja viiendat korda saab selle eest sõimata.
“Mis hääl see sul on,” kirub Tammekänd. “Nagu titenutt. Sai öeldud, et põrista kurgu põhjast.”

Salu Juhanile on, jah, öeldud küll, et tuleb kurgu põhjast kõnelda, aga seda pole nii lihtne teha. Kaks esimest sõna põrisevad küll päris kenasti, aga niipea kui järjekord on puuseppade brigadiri käes, lähevad häälepaelad vägisi pingule.
“Taeva karistus! Issa rist!” kasutab sõber Paul hurjutamiseks tädi sõnavara. “Ei või nüüd inimene natuke ennast kokku võtta!”

Salu Juhan võtab ennast kokku küll. Tal on suurest kokkuvõtmisest juba higipullid otsa ees. Aga midagi pole parata. “Puuseppade brigadir Paaberits” sõidab häälepaeltel endiselt ülesmäge. Alles siis, kui Salu Juhanile tuleb mõte kätt suu ette toruks seada, hakkab asi minema. Salu Juhan seab mõlemad käed toruks suu ette, ja asi hakkab veel paremini minema. Nüüd võidakse siis asuda selle päris töö kallale, arvab Tammekänd.

Päris töö seisab raadiosaate tegemises. Tammekänd sai selle töö üksipäinis endale hooplemise tõttu. Tammekänd käis pühade ajal Tallinnas onu vaatamas, kes töötab Raadiomajas. Selle külaskäigu tulemusena rääkis Tammekänd pärast igal pool, et temal on nüüd raadiosaadete tegemine selge nagu vesi. Ja sellest polevat midagi, kui raadiojutu ajal aevastus peale tuleb või köha. Kõik köhad ja aevastused saab välja lõigata, sest iga lause, mis eetrisse saadetakse, on enne lindi peale võetud. Niisuguseid reportereid polevatki, kes päris ilma köhatamiseta toime tulevad. Tema näinud ise, kui raadiomehed ruumides, mille uksel olnud silt “foonika”, neid köhatusi - kokutusi lindilt välja lõiganud. Käärid aina klõbisenud, nii palju olnud lõikamist.

Iga päev rääkis Tammekänd üksikasju raadiotööst. Seda juttu jätkus tal seniks, kuni klassijuhataja Käspers ükskord tähendas, et küll on hea, kui asjatundja olemas. Nende klass saanud ülesande jutustada lastevanemate koosolekul uue internaadihoone ehitustööst. Nüüd Tammekänd võib minna ja teha sealt kooli magnetofoni peale üks otsereportaazh . Siis koosoleku ajal on seda hea raadiosõlmest kõigile ette mängida.

Tammekännul lubati üks abiline võtta ja Tammekänd siis võttis Salu Juhani. Tammekänd oli oma asjatundlikkusest kõvasti luisanud. Salu Juhan nägi seda kohe, kui mindi internaadihoone ehitusele reportaasi tegema. Tammekänd ei teadnud sugugi, et tugeva tuule korral võtab mikrofon lindile liiga palju kahinat. See selgus alles siis, kui pärast seda ehitusel aetud juttu üle kuulati.

Teine kord õnnestus jutuajamine paremini. Siis tuult ei olnud. Tammekänd küsis nagu enne, et kuidas ehitus läheb, mis materjalist on puudus ja muud seesugust. Muidugi mõista köhatas ta ka vahel. Puuseppade brigadir Paaberits vastas, et ehitus läheb hästi, ja köhatas omalt poolt mõned korrad. Pärast hakkas Tammekänd neid köhatusi lindilt välja lõikama. Salu Juhan siis nägi, et sõber on rohkemgi luisanud, kui tema arvas. Iga lõike järel selgus, et käärid on köhatusele seltsiks rapsanud veel midagi eest- ja tagantpoolt.

Kui Tammekänd oli pool tundi kääre klõbistanud, jäi lindiketas hoopis pisemaks. Mõlemad saatetegijad mõistsid, et brigadiri tuleb ehitusel veel kolmas kordki külastada, ja nad oleksidki seda teinud, kui brigadiri poleks Tallinnasse nõupidamisele kutsutud. Siis mõtleski Tammekänd välja ainsa viisi, mis võimaldas sellest loost määrimata auga välja tulla. Salu Juhan hakkab brigadiriks ja nad teevad reportaasi uuesti. Kõik on harjunud, et telefon ja raadio häält moonutavad.

Nüüd teevad Tammekänd ja Salu Juhan puukuuris juba seitsmendat proovi. Ja kuigi Tammekänd on ise süüdi, et asjad niimoodi läinud, hurjutab ta kogu aeg ikka Salu Juhanit. Köhida enam ei tohi, sest köhatuste väljalõikamine on raskem, kui Tammekänd alguses Tallinna muljete põhjal arvas. Eksida üldse ei tohi, sest ühest magnetofonilindist on ainult riismed järel. Kaks linti klassijuhataja andis, seda teist tuleb nüüd hoida nagu silmamuna.

Seitsmest proovist on kõva kasu olnud. Kõik läheb justkui lepase reega, võib lugeda reporteri palgelt.
“Kuke, kuke!” kostab elumaja poolt. See hele hääl kuulub Tammekännu õele ja tuleb järjest lähemale. Mõne hetke pärast avatakse kriginal - kräginal kuuriuks. Tammekännu õde, sõela teradega vastu vattkuube surudes, hõikab otse Salu Juhani brigadirijutu sekka:

“Kuhu see kukerisu need kanad küll viinud on?” Reportaasi tuleb uuesti otsast alustada.

Ka üheksas katse ei ole määratud õnnestumisele. Kinganinaga agaralt taustmüra tekitades tõmbab Tammekänd kogemata mikrofonijuhtme pistikupesast välja. Juhan saab sõimata, miks ta peale ei passinud, ja pärast väikest vaheaega alustatakse kõike kümnendat korda. Kümnes katse õnnestub. Reportaas on olemas, algusest lõpuni terviklikul kujul. Enam pole vaja kääre ega äädikahaisuga lindiliimi.

Lastevanemate koosolekul lähebki kõik ilusasti, nagu Tammekänd kinnitas. Imelikul kombel pole sellest aga kummalgi sõbral erilist heameelt. Liiga palju oli enne vaeva ja pingutamist, liiga palju närvivärinat. Salu Juhan siiski arvab, et vähe oli ikka kasu ka. Tammekänd on hooplemise järele jätnud. Ta ei räägi enam, kuidas käis Raadiomajas, mis talle öeldi ja mis tema ütles.

Jaan Rannap. Salu Juhan ja ta sõbrad. - Tallinn: ERK, 1964. - Lk. 50 - 55.