ESIMENE APRILL. "Tõuse ruttu, Elmar! Kas tead, naabri Pontul on kolm väikest kutsikat. Ma käisin neid juba vaatamas. Nad on väga naljakad. Ühel on kollased käpad ja neli silma peas." Nii kõneleb Leili oma nooremale vennale, kes alati kaua armastab magada. See sõnum ajas poisi jalule. Nagu välk kargab ta voodist, riietub nii ruttu kui aga jõuab. Tal pole mahti silmi pesta ega kingapaelugi korralikult siduda. Nii meelitavad teda väikesed kutsud. Paari minuti pärast ongi ta juba naabri köögis: "Tere hommikust, härra Saar! Palun ka mulle tillukesi kutsikaid näidata!" "Mis? Missuguseid kutsikaid sa küsid? vastab naaber. "Noh, neid kolme väikest kutsikat, mis teie Pontul peavad olema," seletab Elmar kindlalt. "Leili on ju neid käinud vaatamas." "Ha, ha, ha!" naerab nüüd onu Saar. "Elmar, täna on esimene aprill! "Elmar on väga pahane, et õde talle seesuguse aprilli teinud. Seda on vaja tagasi anda. Elmar mõtleb ja mõtleb, missugust suurt lollust Leili kõige kergemini tõeks võiks pidada. Äkki vaatab ta läbi akna ülespoole ja hüüab: "Leili, Leili, tule vaata, õhus keerleb suur lennuk!" "Jah muidugi," vastab Leili rahulikult istuma jäädes, "eks esimesel aprillil ilmu ka lennukid."
Mõtlemiseks: Miks valis Leili aprillinaljaks Elmarile just kutsikate loo? Mispärast õnnestus nali hästi? Kuidas oleksin katsunud Leilit petta? Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936. |