AJALEHT
Guus Kuijer

Madeliefi emal on vana kirjutusmasin. Sellega saab paberi peale trükkida. Madelief võib seda kasutada. Ta hakkab nüüd koos Roosi ja Jan – Willemiga ajalehte tegema.

"Kõigepealt kirjutab igaüks ühe jutu," ütleb Madelief.

"Artikli," ütleb Jan – Willem.

"Misasja?"

"Artikli," ütleb Jan – Willem. "Niimoodi nimetatakse ajalehe jutte."

"Aa, no artikli siis. Ja pärast trükime need ajalehes ära."

Nad asuvad tööle. Oh sa poiss, kus nad alles kirjutavad! Nad ei räägi sõnagi. Lobisemiseks pole nüüd aega.

"No nii," ütleb Madelief. "Mul on valmis."

Roosi ja Jan – Willem tõstavad pilgud üles.

"Ma loen teile ette," ütleb Madelief. "Selle pealkiri on:

MÕRV LIILIA TÄNAVAS.

On leitud surnud mees.
Ma nägin teda esimesena.
Ta oli surnud.
Sest ta oli mõrvatud.
Politsei ei suutnud teda leida.
Aga mina suutsin.
Ta oli ennast parki ära peitnud.
Siis võtsin mina ta kinni. Lõpp."

"Tubli," ütleb Roosi. "Hakka kohe trükkima."

"Jah, aga," ütleb Jan – Willem, "seda pole ju tegelikult juhtunud?"

"Ei," ütleb Madelief. "Me teeme ju ajalehte, tobu."

"Ajalehes on ainult tõestisündinud lood," ei jäta Jan – Willem järele.

"Ah või niimoodi?" ütleb Madlief tigedalt. "Muide, kui sa teada tahad, siis on ajalehes iga päev mõnest mõrvast juttu."

"Päriselt ka," noogutab Roosi.

Jan – Willem ohkab. "Jah," ütleb ta, "kui midagi päriselt juhtunud on, siis kirjutatakse sellest ajalehes. Aga sina mõtled ise asju välja."

"Mis sellest siis on," ütleb Roosi. "Kui iga päev ajalehes mõrvast kirjutatakse, siis järelikult juhtub neid kah iga päev."

"Jah," ütleb Madelief rõõmsalt. "Siis on minu mõrv ka ikka tõestisündinud."

"Ei ole!" kisab Jan – Willem. "Kuulake. Ma kirjutasin ka jutu. Selle pealkiri on:

LOOMAUUDISED.

Meil on haige tuvi.
Ta on juba peaaegu terve.
Aga ta ei saa veel lennata.
Kalapojad on ka juba peaaegu sündinud."

"Sul on ka nii ilus jutt," ütleb Roosi.

"Mulle küll ei meeldi," ütleb Madlike. "See pole üldse põnev."

"Ega ei peagi olema," ütleb Jan – Willem. "Põhiline, et oleks päriselt juhtunud."

"Mis sina kirjutasid, Roosi?" küsib Madlief.

"Ma kirjutasin oma nukust," vastab Roosi häbelikult.

"Phhh," turtsatab Madlief.

"Nukust võib ka kirjutada, kui tahad!" hüüab Jan – Willem. "Loe ette, Roosi!"

"Mu nukk on haige.
Ta peab vastikut rohtu võtma.
See talle ei meeldi.
Sellepärast saab ta parem terveks."

"Ha – ha," naerab Madlief. "See pole ei põnev ega tõsi."

"Miks ei ole?" küsib Roosi.

"Nukk ei saa haige olla," ütleb Jan – Willem väsinult.

"Ei saa jah," ütleb Roosi segaduses. "Ma ainult mängisin, et ta oli haige."

Kõik kolm ohkavad. Raske on päris ajalehte teha.

"Aga võib-olla," ütleb Jan – Willem, "võib-olla polegi kõik tõsi, mis ajalehes seisab. Iga päev mõrv! See pole ju võimalik!"

"Ei ole jah," ütlevad Roosi ja Madlief ühest suust. "Vahest kirjutavad nad neid lugusid ainult selleks, et lehte põnevamaks teha."

"Niikuinii," ütleb Madlief.

"Nagu filmideski," ütleb Roosi.

"Ma tean, mis teeme," ütleb Jan – Willem. "Mina kirjutan tõestisündinud asjadest. Ja teie kirjutate põnevatest ja toredatest asjadest."

"Seda tahtsin ma juba ammu teha," turtsub Madlief.

Nad kirjutavad ja joonistavad terve päeva. Ja päeva lõpuks on neil maailma kõige ilusam ajaleht.

Loomade Uudised

Eile: Põkenes maneesist poni Järgmisel ommikul
läks direktor koos meestega teda otsima
Nad leidsid poni metsast üles
Ongi lugu läbi.

Kuijer, Guus. Hakkame mänguasjadega loopima. Tln.: Kupar, 1999. Lk. 92 – 95.