10 PÄEVA SEGASUMMASUVILAS
Andrus Roos

Sada viiskümmend last olid mändide all pikali maas, põlved taeva poole ja näksisid väänikupille, soovides, nagu Pipi Pikksukk, mitte kunagi suureks saada. Vana sammaldunud katusega maja rõdult vaatas seda muheldes pealt Segasumma valitsus, millesse kuulusid näputöö-, kaunite kunstide, ilu-, rütmi-, matka- ja nikerdamise ministrid, samuti pipinduse presidentinna, peaminister ja isegi Segasumma Olümpiakomitee esinaine. Pipilaager Kloogal algas lusti ja naeruga. Kümne päeva jooksul õppisid kõik lapsed selgeks kaks tantsuprogrammi, esimene neist kanti ette laagrist läbi vuliseva Treppoja sillal. Kaldal seistes võis publik vaadata seda, mis laagri esimestel päevadel oli selgeks õpitud ja valmis meisterdatud. Tüdrukud olid looduslikest materjalidest teinud metshaldjate rõivakollektsiooni, poisid meisterdanud metsatrollide maskid. Laagrilipu langetamine oli kõigile põnevaim aeg, sest siis kuulutas valitsus välja maja, kuhu võis möödunud päeva kangelastegude eest kolida Ränd - Pipi. Võistlus Pipi endale saamise eest oli tuline - kord juhtus nii, et valitsus pidi erakorralisel istungil otsustama, kas poolitada Pipi või jagada päeva, sest kaks majatäit laagrirahvast olid oma saavutustelt võrdsed nagu kaks tilka vett. Otsustati poolitada päev. Nii rändaski Pipi Hiinasse ja sealt Taga - Indiasse; kord läks ta Egiptusesse ning seejärel Belgia Kongosse, kuni jõudis otsapidi Pipi Verandale - niisugused olid majade nimed, kus hommikust õhtuni käis laste vilgas tegevus. Laagripäev algas alati aeroobikahommikuga, siis pesti ruttu käed - näod puhtaks ning lipati suurde sööklasse. Hommikupoolikul toimusid tunnid, kus ministrid jagasid lastele teadmisi. Toimusid lavaproovid, rütmika-, mängu-, kunsti-, meisterdamise-, esmaabi- ning perekonnaõpetuse tunnid.
Pärastlõunal võis igaüks veeta aega nii, nagu süda lustis - magamisest müramiseni. Kui ilm lubas, olid kõik Pipid ja mereröövlid rannas päikest, merevett ja värsket õhku nautimas. Enne ja pärast õhtusööki oli aga kõikvõimalike võistluste aeg. Tehti reklaami, tutvustati oma maja, otsiti spunki ja peeti naljakat spordipäeva.
Ühel hilisel õhtutunnil möllati koos politseiga seni, kuni tabati suure kohvriga röövel. Pärast selgus, et röövel ta polnudki, ja kohver oli täis shokolaadi, mida hiljem põõsaste all krõbistati. Isegi politsei oli rahul. Tavaliselt lõpetasid päeva diskod, kus kõik võisid end väsinuks rabeleda.
Tipphetk jõudis kätte viimasel laagripäeval, kui Otto - Triin valgel hobusel Segasummasse ratsutas. Kui ta oli oma aukoha sisse võtnud, alustasid Pipid ja mereröövlid kontserti. Rahule jäid Otto - Triin, Pipid ning ka lastevanemad, keda sel päeval oli publiku hulgas õige rohkesti.
Külaliste lahkudes kogunes Segasumma kummaline valitsus taas sammaldunud katusega maja rõdule, et jätta pipirahvaga hüvasti. Selle märgiks, et laagrieluga jäädi rahule, heideti taas mändide alla pikali. Kümme päeva metsaelu oli otsa saanud. Sääskede ja mändidealuse laagripaigaga tuli hüvasti jätta. Ehk meenutatakse neid kümmet suvepäeva Kloogal veel paljude aastate pärast?

Nipitiri. November 1995.