TUHKATRIINU
Aime Kahk`i dramatiseeringu järgi

1. pilt

Lava kujutab võõrasema tuba ümmarguse laua ja leentooliga.
TUHKATRIINU (istub kamina ees pingikesel): Kui vaikne siin on, kui kedagi ei ole kodus. Keegi ei kamanda, keegi ei käsuta. Kui õige mängiks midagi. Balli näiteks. (Hakkab mängult külalisi sisse kutsuma, juhatab neid istuma. Pöördub luua poole) Istuge, palun, sinna kamina ette tugitooli.
(Ilmuvad Võõrasema ja tütred).
JALETTE: Mis siin toimub?
HORTENSIA: Mispärast on siin säärane korralagedus?
VÕÕRASEMA: Miks sa panid räpase luua minu leentooli?
TUHKATRIINU: Vabandage, ema, vabandage, õed, ma koristan ära. (Nobedalt koristades) Kõik ongi juba korras.
HORTENSIA: Jookse alla, too tõllast meie sisseostud!
JALETTE: Kuid vaata ette, ära midagi kaota!
TUHKATRIINU: Hea küll, õde Jalette.
VÕÕRASEMA: Ütle kutsarile, et ta peseks tõlla aknaid ja harjaks hobuste lakad ja sabad. Meie sõidame homme lossi ballile.
TUHKATRIINU: Lossi! Ballile!
VÕÕRASEMA: Jah, saime kutse. "Kuningaemand ja Kuningaisand ja Prints paluvad teid meile osutada au. Saabuge lossi kuninglikule ballile koos oma ilusate tütardega."
JALETTE: See tähendab...
HORTENSIA: ... koos meiega!
TUHKATRIINU: Kuidas ma tahaksin ka ballile...
HORTENSIA: Ära mitte unistagi. Noh, jookse nüüd!
JALETTE: Ja ära unusta! Täna öösel pead sa pesema puhtaks meie kraekesed, tärgeldama kleidid, triikima meie pitsid ja kriidiga puhastama meie kuldsed ketid. Mine juba!
HORTENSIA: Mina riietun homme lillasse, palmide ja paradiisilindudega. Kõneldakse, et prints seal endale mõrsja pidi valima.
JALETTE: Mina riietun punasesse ja sametisse kuldsete lilledega. Aga sina, punapea, ära nüüd mõrsjaks  saamisest küll unista!
HORTENSIA: Ah, et mina olen punapea?! Lombakas sihuke!
JALETTE: Punapea! Punapea!
HORTENSIA: Lombakas! Lombakas!
(Lähevad teineteisele kallale, kisuvad juukseid, peksavad)
VÕÕRASEMA: Jätke, tüdrukud! Homme on ju ballile minek.
(Sisse jookseb Tuhkatriinu suurte kohvritega)
TUHKATRIINU: Sinna tuli keegi vanaeideke ja küsib teid.
VÕÕRASEMA: Ütle, et meid ei ole kodus! Ei ole!
TUHKATRIINU: Ma juba ütlesin, et olete kodus...
VÕÕRASEMA: Lollpea! Ütle, et me magame.....
(Sisse astub mustas riietuses vanaeit)
VANAEIT: Juba ärkasite? See on hea.
VÕÕRASEMA: Vabandage, ma ei tunne teid. Kuidas te siia sattusite?
VANAEIT: Olen vanaema Melusine. Ma elasin siin enne teid. Ja selle maja kinkisin ma ise oma õetütrele, kui ta abiellus. Nüüd on mu õetütar ammu surnud. Kuid räägitakse, et siin majas pidi olema mu kadunud õetütre tütar. Peale teda pole mul maailmas kedagi.
VÕÕRASEMA: Kus te elate - linna- või talumajas?
VANAEIT: Ei kuskil, see tähendab, seal, kus juhtub.
VÕÕRASEMA: Kus on teie kleidid, kingad, pitsid, kindad?
VANAEIT: Mul pole neid.
VÕÕRASEMA (põlastavalt) : Vabandage, aga meil pole teie jaoks kohta. Ja üleüldse, meil on kiire, sest läheme homme ballile. Palun lahkuge!
(Vanaeit lahkub vaikselt. Tuppa tormavad tüdrukud)
VÕÕRASEMA (Tuhkatriinule ähvardavalt ) :Kui sa veel kord ta majja lased, ...
TUHKATRIINU: Aga ta tuli ju teile külla.
VÕÕRASEMA: Sulle tuli ta külla! Ta on sinu ema tädi!
TUHKATRIINU (Aknale joostes): Tulge tagasi!
VÕÕRASEMA: Lõpeta, sina nurjatu!

2. pilt

Väike õu. Pink. Tulevad Hortensia, Jalette ja Võõrasema. Hüüavad Tuhkatriinut.
TUHKATRIINU (joostes) :Kõik on valmis. Hobused on ees, istuge tõlda.
Hortensia ja Jalette nügivad teineteist. Käriseb üks kleit.
HORTENSIA: Appi! TUhkatriinu, too nõel ja niit ja paranda mu kleit ära!
TUHKATRIINU: Mul on niit - nõel kaasas. Seisa vaikselt, ma õmblen kinni.
JALETTE: Ah, ma unustasin oma lehviku! Tuhkatriinu, too see ära!
HORTENSIA: Ja minu rätik ja lõhnaõli ka!
Tuhkatriinu tormab edasi- tagasi.
Lõpuks on asjad käes ja seltskond võib ballile suunduda.
VÕÕRASEMA: Tuhkatriinu, sina korista toad, tee voodid. Ja oota meid ära, et me ei peaks ukse taga kobistama. Hortensia, korralda oma linte! Sea oma lokke, Jalette! Lähme!
Lahkuvad.
TUHKATRIINU: Lõpuks ometi sõitsid minema. Nemad saavad tantsida ja lõbutseda, aga mina pean elama kogu elu tuhkatriinuna. (Hakkab nutma).
Ilmub vanaema Melusine.
MELUSINE: Mispärast sa nutad, laps?
TUHKATRIINU: Kes seal on? Vanaema Melusine!
MELUSINE: Ära kutsu mind vanaemaks. Ütle lihtsalt tädi Melusine. Ega sa minuga kõneleda ei karda? Sul ju keelati see ära.
TUHKATRIINU: Kust sa tead? Kas tõesti kuulisid?
MELUSINE: Ma kuulen kõike, mida ma tahan. Näita end. Sa oled oma emaga väga sarnane. Needsamad silmad, juuksed... (silitab Tuhkatriinu pead)
TUHKATRIINU: Sellest ajast, kui mu ema suri, pole keegi mu pead silitanud. Tule mulle teine kordki külla, aga salaja.
MELUSINE: Hea küll. Aga sul on vanaemaga kindlasti veidi igav. Oled ju 16 ja peaksid teiste omavanustega läbi käima. Kas sa tahad täna ballile minna?
TUHKATRIINU: Missugusele ballile?
MELUSINE: Kuninglikule.
TUHKATRIINU: Mina -- kuninglikule ballile?
MELUSINE: Nojah, istud tõlda ja sõidad.
TUHKATRIINU: Missugusesse tõlda, milliste riietega...?
MELUSINE: Kui sa tahad, korraldame selle asja ära.
TUHKATRIINU: Aitäh! Muidugi tahan! Kohutavalt! See on uni. Ma ei usu seda.
MELUSINE: Usu, laps, me peame ikka uskuma, kui inimesel on usku... saab ta kõik.
Melusine tõstab käe. Muutub pimedaks. Muusika.
MELUSINE: Ilmuge, ilmuge, abistavad võimud. Võluge, võluge vaibavaimud. Veteema, veteneitsid saada, meie Tuhkatriinu ilusamaks kõigist muuda.
Ilmuvad veteneitsid, tantsivad. Kostub laul:

Tuhkatriinu, Tuhkatriinu, õnnelaps väike,
kadugu ümbert sul riietus maine.
Tooge, vesineiud, armsad, õhtuehalt ballikleit.
Õrnalt kuuneiult kaunilt kristallist kingapaar kena.
Ehted ja pärlid sul kallimad, kasteemand lahkelt
roosileht andku. Sinust saab täna
veel tütarlaps kaunis,
kelle sarnast kuninglik ball veel
eales pole näinud.
Uhke  sul tõld ja hobuseid kuus.
Kutsar olgu pukis, tal tress olgu uus.

Veteneiud toimetavad Tuhkatriinu ümber. Veteneiud kaovad.  Lavale jäävad Tuhkatriinu säravas ballikleidis, kutsar ja Melusine.
MELUNSINE:  Küll sa oled kena! Istu nüüd tõlda ja sõida. Pea vaid meeles, et kui kell saab 12, muutub sinu tõld olematuks ja sinu uhke kleit haihtub nagu udu. Jäta meelde -  täpselt kell 12 pead sa kodus olema! Õnn kaasa!
KUTSAR: Kui kõlab viimane kellalöök, oleme kohal!
TUHKATRIINU: Sõidame nüüd kiiremini, muidu jääme tantsule hiljaks. Head aega!
KUTSAR: Ole mureta. Tantsu ajaks oled päral.

3. pilt

Uhke lossisaal. Tuled on veel süütamata. Ilmuvad kuningas, kuninganna ja kuningapoeg.
KUNINGAS: Mu poeg, täna said sa 23 - aastaseks. Sul on aeg valida endale mõrsja.
KUNINGANNA: Kutsusime täna siia linna auväärsemad tütarlapsed. Leia nende seast kõige parem.
PRINTS: Aga kuidas mõistan arvata, kes on neist kõige parem?
KUNINGAS: See ei ole sugugi raske. Meie ei taha sulle nõu anda. Vali oma maitse järgi, kuid vaata, et ta oleks ilus.
KUNINGANNA: Ja hästi kasvatatud.
KUNINGAS: Ja lõbus.
KUNINGANNA: Ja tagasihoidlik.
KUNINGAS: Ja viisakas.
KUNINGANNA: Ja mitte lobiseja.
KUNINGAS: Kuid mitte liiga vaikne.
KUNINGANNA: Ja et ta oskaks laulda.
KUNINGAS: Ja tantsida
NARR: Te unustasite siiski midagi. Andke mulle küpsist, tuletan teile meelde.
KUNINGAS(annab küpsise): Kõnele, lollpea!
NARR: Mina olen küll loll ja teie targad, kuid teie unustasite ütelda, et mõrsja oleks tark.
KUNINGAS: Jaa, tõepoolest, selle me unustasime. Noh, mu poeg, loodan, et said kõigest aru. Püüa leida õige printsess.
PRINTS: Kindlasti, Teie Kõrgeausus.
NARR: Näib, et see nooruk ei ole sugugi rumal. Tead, vennas, luba mul ballil oma lähedal olla. Ma aitan sul leida õige pruudi.
PRINTS: Kuidas sa aitad?
NARR: Vaatan peale ja ütlen.
KUNINGAS: See on tõsi. Hoia Narri enda lähedal. Aga lähme nüüd, külalised juba ootavad.
Narr hakkab külalisi vastu võtma ja tervitab igat tulijat sõbralikult.
Saabuvad ka Võõrasema tütardega.
JALETTE: Kuidas ma närveerin!
HORTENSIA: Ära karju! Nagu ma ise rahulikum oleks.
KUNINGAS: Meil on rõõm teid näha oma tagasihoidlikus majas.
KUNINGANNA: Loodan, et teil ei ole meie juures igav.
Algab tantsupidu.
JALETTE: Pirnts on kena. Nägid, ta vaatas minu poole.
HORTENSIA: See on sellepärast, et mina su kõrval istun.
JALETTE: See pole nii!
VÕÕRASEMA: Tüdrukud, ärge tülitsege!
Ballisaali ilmub Tuhkatriinu. Kõigi pilgud pöörduvad tema poole.
HORTENSIA: Oi, vaadake, missugune kaunitar saabus!
PRINTS: Narr, kas tead, kes see neiu on?
NARR: See on ühe printsi mõrsja.
PRINTS: Missuguse printsi?
NARR: Meie printsi.
PRINTS: Vaiki, loll! Ma ei julge teda isegi kõnetada.
NARR: Kutsu ta siis tantsima, kuni teised ei ole seda veel teinud.
PRINTS: Seda ma küll ei saa lubada.
Prints läheneb Tuhkatriinule ja palub teda kummardusega tantsima.
VANA ÕUKONDLANE: Kui toredasti nad tantsivad!
JALETTE: Vaata, milline kleit ja millised kristallkingad!
Tants lõpeb.
PRINTS: Te saabusite üksi. Kas teil pole omakseid või sõpru?
TUHKATRIINU: Omakseid pole, aga üks sõber on mul küll eile õhtust saadik.
PRINTS: Aga tänasest on teil ka teine sõber. Kas ma võin homme hommikul teid külastada?
TUHKATRIINU: Te ei leia mind.
PRINTS: Ma käin kogu linna läbi, kõik losssid ja majad.
TUHKATRIINU: Teil ei tuleks mõttessegi heita pilk sinna, kus olen mina.
PRINTS: Ma leian teid, ükskõik kus te ka poleks.
TUHKATRIINU: Näib, et mul on aeg lahkuda. Kell hakkab 12 saama. Mul oli tõesti tore teiega tantsida ja juttu ajada. Palun ärge takistage mind.
Tuhkatriinu lahkub joostes. King pudeneb jalast.
PRINTS: Ära mine! Võtke ta kinni! Takistage teda ometi!
Mis see on?(Leiab maast ühe kristallkingakese ja tõstab selle üles) Tema kaotas selle. See kingake viib mind temani.
Prints lahkub. Ka külalised lahkuvad. Ball on läbi.

4. pilt

Sama tuba, mis esimeses pildis. On hommikusöögi aeg. Tuhkatriinu puhastab kaminat.
JALETTE (hääl paremalt) :Tuhkatriinu, kus on minu kamm?
HORTENSIA (hääl vasakult):  Tuhkatriinu, tuhvlid!
TUHKATRIINU: Kohe, õekesed!
VÕÕRASEMA: Kus on hommikusöök?
TUHKATRIINU: Istuge lauda, kõik on valmis.
VÕÕRASEMA: Hortensia, Jalette, tulge kiiresti, toit jahtub!
Lohakalt riides õed tulevad ja istuvad lauda.
HORTENSIA: Tuhkatriinu on kanapoja ära kõrvetanud.
JALETTE: Miks pannkoogid on külmad?
VÕÕRASEMA (Tuhkatriinule):Vala mulle kiiresti veini, päevavaras sihuke!
Uksele ilmub narr koos kahe õukondlasega.
NARR: Kõik, kes surma kardavad ja kuningat armastavad, käsk on proovida jalga kristallist kingakest.
VÕÕRASEMA (ehmunult) :Vabandage, me ei oodanud nii tähtsaid külalisi, meil on kõik korraldamata.
JALETTE: Me oleme riietumata!
HORTENSIA: Ja kammimata!
VANA ÕUKONDLANE: Rahustuge, kaunid neiud. Täna ei näe me midagi peale jalgade. See, kellele see kingake on paras, saab printsi pruudiks. Rõivastatud või mitte, kammitud või mitte. (Avab läkituse) Kel sobiv on see kingake, see lossi tõtaku. Ta printsi mõrsja on.
NOOR ÕUKONDLANE: Kellele käsite esmalt kingakest proovida?
HORTENSIA: Mina proovin!
JALETTE: Mina!
VANA ÕUKONDLANE: Ärge asjatult riielge. Alustame vanemast. (Hortensia poole) Lubage oma jalake, preili!
HORTENSIA (lükkab jala kleidi alt välja)
VANA ÕUKONDLANE: Pole tarvis erutuda, teile see king ei sobi niikuinii.
HORTENSIA(nutuselt) :Kus teie seda teate, te pole ju veel proovinudki.
NARR: Mina ei passinud seda ka oma jalga, aga tean ometi, et ta mulle ei sobi.
HORTENSIA (põrutab jalaga vastu maad): Teil on käsk proovida!
NOOR ÕUKONDLANE: Teie soovil, neiu! (Hortensia paneb kinga varba otsa. Kõik naeravad, Jalette kõige valjemini)
HORTENSIA(Jalette`ile): Arvad, et see sinu jalga sobib. Proovi!
JALETTE: Ja proovingi! (Sikutab kõigest väest kingakest jalga)
VÕÕRASEMA: Suru, Jalette, suru!
NARR: Ilus neiu. Peaasi, ärge unustage konnasilmi lahti, ripsmed jäävad ette!
VÕÕRASEMA: Varbad, suru varbaid!
JALETTE: Pane ise, mulle see ei sobi.
VÕÕRASEMA: Pinguta veel veidi, tütreke!
VANA ÕUKONDLANE: Ärge nähke vaeva, emand!
NOOR ÕUKONDLANE: Elage hästi, daamid! Meil on aeg minna naabermajja.
NARR: Pidage! Siin on veel üks tütarlaps.
VÕÕRASEMA: Ei, mul on ainult kaks tütart.
NARR: Aga see, keda kohtasime uksel?
VÕÕRASEMA: See oli va Tuhkatriinu, meie teenija. Temale pole küll mõtet aega raisata.
VANA ÕUKONDLANE: Meil on käsk kõikidele linna tüdrukutele kinga jalga proovida.
Kus see tüdruk siis on?
JALETTE(lükkab enda ees Tuhkatriinut) :Siin on teie nõudepesija!
NOOR ÕUKONDLANE: Istuge neiu ja proovige seda kingakest jalga.
Jalette ja Hortensia itsitavad põlastavalt.
TUHKATRIINU: Ma tean niigi, et ta mulle paras on. Lubage mulle kingake, isand!
Tuhkatriinu paneb kingakese jalga. Üldine imestus.
VANA ÕUKONDLANE: Täitsa paras!
TUHKATRIINU: Ja siin on teine king. (Paneb jalga)
HORTENSIA, JALETTE: Ah!
VANA ÕUKONDLANE: Võtke vastu meie õnnesoovid, ilus neiu. Oleme õnnelikud, et leidsime teid üles.
NARR (tütardele): Aga teile, mu kenad daamid, jätame me lohutuseks kummalegi puukingakese. See ei ole muidugi kristall, kuid puu maksab siiski ka midagi. Väga vastupidavad kingad. (Neiud pilluvad narri kingadega)
VÕÕRAEMA: Tüdrukud, tulge mõistusele! (Narrile) Andestage, isand, nad kaotasid suurest murest pea.
VANA ÕUKONDLANE: Mis mure neil siis on?
VÕÕRASEMA: Nad lahkuvad täna oma armastatud õest.
NOOR ÕUKONDLANE: Kas teil on siis veel üks tütar?
VÕÕRASEMA(Tuhkatriinule osutades): Tema ongi mu tütreke. Minu rõõm, minu lemmik.
NARR: Mõni minut tagasi oli ta teenija.
VÕÕRASEMA(Tuhkatriinule kaela langedes) : Oh, ta on meie jaoks kõik!
NARR: Ettevaatust, emand! Ärge tulevast printsi naist ära lämmatage!
VÕÕRASEMA: Tüdrukud, andke Tuhkatriinule mõni  enda kleit.
NARR: Kas tal siis endal kleite ei olegi?
VÕÕRASEMA: Vanadest ta kasvas välja, aga uued ei ole veel valmis
MELUSINE(lmub uksele): Ei, nad on kõik valmis.
VÕÕRASEMA: Jälle teie?
TUHKATRIINU: Tere, tädi Melusine!
MELUSINE (õukondlastele) : Te tahate mu sugulase lossi viia, kannatage pisut, kohe riietan ma oma väikese tuhamustika kauneimaks printsessiks, keda kõik, kes teda siiani naersid, peavad kadestama!

5. pilt

Ilmuvad Prints, Kuningas, Kuninganna, Narr ja Õukondlased.
PRINTS: Kus on mu printsess?
MELUSINE (tõelises haldja riietuses ilmub koos ballikleidis Tuhkatriinuga) : Siin on teie mõrsja.
PRINTS: Ma leidsin teid siiski.
TUHKATRIINU: Selle eest võlgnen tänu tädi Melusinele.
MELUSINE: Ära nimeta mind enam tädi Melusineks. Nüüdsest peale olen ma igavesti noor haldjas. Ma olen oma töö teinud. Sina oled õnnelikuks saanud.
PRINTS: Tänan, teid, hea haldjas.
KUNINGAS: Soovin teile, mu head lapsed, kõike head, mis isasüda soovida võib.
KUNINGANNA: Lubage ka minul teid süleleda ja õnnitleda.
NARR: Kuid Narr jääb nüüdseks teie juurde. Minu sõpruse kinnituseks teile see väike lilleke.
VÕÕRASEMA: Sind ei tunne enam äragi.
JALETTE: Sa polegi nagu  enam meie armas Tuhkatriinu.
HORTENSIA: Nüüd oleme meie sinu kõrval tuhkatriinud.
TUHKATRIINU: Teie pole mind vist kunagi tundnud.
MELUSINE: Sind ei tunne keegi, Tuhkatriinu. Sa naeratasid ainult siis, kui neid kodus polnud. Sa laulsid, kui nad sind ei kuulnud, tantsisid, kui nad sind ei näinud. Nad võtsid sinult kõik ja nimetasid sind Tuhkatriinuks. Nii, las see nimi saab kõige paremate tüdrukute hüüdnimeks maailmas, las inimesed kõnelevad: "Ta on armas nagu Tuhkatriinu. Ta on tagasihoidlik nagu Tuhkatriinu. Ta on nagu Tuhkatriinu - töökas ja hea!"
KÕIK: Ole tervitatud, Tuhkatriinu!
Muusika.