Näidend ühes vaatuses

Tegelased:

TULNUKAS, väikeste sarvedega tulipunast värvi olend

NELLI, umbes 8-aastane tüdruk

KELLI, umbes 6-aastane tüdruk, Nelli õde

ISA UUNO, tüdrukute isa. Vatsakas, ümmarguste prillide ning tillukese nokamütsiga häbelik sell

KURI TÖÖMEES HÄRRA PUNN, resoluutse välimusega, kitsaks jäänud suvepalitus mees

Tegevus toimub loomaaias.

Loomaaed. Siin-seal on näha eeslit, kilpkonna, teisigi loomi. Tuleb tulnukas, kaenlas mahukas kast.

TULNUKAS: Ahoi, tere inimesed! Mina tulin teie planeedile külla! Ahoi! (Eeslile.) Tere! Kas sina oledki inimene? Mina olen sealt! (Osutab taevasse.) Ma lendasin siia Fidiridiviti planeedilt. Nii et mina olen fidiridivitilane. Kuidas läheb, inimene? Mis? Auu! Saad sa aru ka, mis ma räägin? Ega vist ei saa. (Märkab kilpkonna.) Hoi! Tere, väike inimene! Mina tulin siia Fidiridiviti planeedilt. Kuku! (Uurib kilpkonna.) Kuule, kummal pool sul pea on? Ahoi, sõber! (Pöördub eesli poole.) Kuule, inimene, kus sellel tillukesel inimesel pea on? Sa ei tea või? Äkki tal ei olegi pead? Miks sa ei vasta? Oh aeg, ei tea, inimesed äkki ei oskagi rääkida? No siis ma lendasin siia küll päris ilmaasjata. Mõtlesin, et veedan lõbusalt aega, lobisen... Kellega ma lobisen, kui neil inimestel pole peadki otsas! (Kilpkonnale.) Kuule, kuidas sa niimoodi elad - ilma peata?

(Eemalt lähenevad Nelli, Kelli ja isa Uuno. Kõik söövad jäätist.)

TULNUKAS: Oo! Sealt tuleb veel inimesi! Ootame ära. (Istub.)

KELLI: Isa, ma tahan krokodilli näha!

ISA: Krokodilli maja on kinni. Lähme vaatame parem eeslit.

NELLI: Eesel on igav!

ISA: Eesel on väga huvitav loom. Lähme, lähme!

KELLI: Isa, mul on kingapael lahti.

ISA: Jälle lahti! No oota, ma seon kinni. Hoia, Nelli, mu jäätist. (Annab torbiku Nellile.) Kuidas see pael sul kogu aeg lahti läheb?

KELLI: Sa ei oska siduda. Kui ema seob, ei lähe pael kunagi lahti.

ISA (Laskub ägisedes põlvili, seob paela): Mis jutt see on, et mina ei oska paela siduda! Mina õppisin paela sidumise juba kolmeaastaselt ära. Näe, kui lihtne see on!

NELLI (paneb samal ajal jäätisetorbiku isale pähe, nii et terav tipp jääb sarvena püsti): Isa, kas sulle meeldivad kirikutornid?

ISA: Kirikutornid? Jaa, mulle meeldivad väga igasugused kirikud. Neil on väga põnev arhitektuur.

NELLI: Kas sulle meeldiks, kui sul üks kirikutorn peas kasvaks?

ISA: Nelli, inimesel ei saa peas kasvada mingit kirikutorni. Inimesel kasvavad peas juuksed.

KELLI: Kuradil kasvavad peas sarved.

ISA: Kuradeid ei ole olemas. Kelli! Sarved kasvavad peas sikul.

NELLI: Mitu sarve siku peas on?

ISA: Kaks.

NELLI (paneb isale veel teisegi jäätise tagurpidi pähe): Kas sina tahaksid olla sikk?

ISA: Nelli, mis juttu sa ajad! Vaata, mul on siin kõik umbsõlmes! (Pusib kingapaeltega.) Lobise siin, ja ongi pahandus käes! Seisa paigal, Kelli!

NELLI (võtab ühe jäätise isa peast ära ja sööb edasi): Mulle sikud ei meeldi. Kirikutornid on ilusamas.

ISA (on endiselt kingapaeltega hädas): Vaata, nüüd ma sidusin oma näpu su kinga külge! Mida sa kepsutad! Küll sa, Kelli, oled paha laps!

KELLI: Mina ei ole paha laps!

NELLI: Me räägime emale ära, et sa Kelliga riidled!

ISA: Ma ei ole temaga riielnud!

KELLI: Kogu aeg riidled! Ja üldse oled kuri! Sa ei ostnud meile šokolaadi ka!

ISA: Šokolaad paneb hambad valutama. (Tõuseb püsti.) Nii, nüüd on su pael kinni. Kus mu jäätis on?

NELLI: Ära kadus.

ISA: Kuidas nii?

NELLI: Lihtsalt kadus. Mäletad, sul kadusid eile prillid ära. Sa pidid need üles otsima!

KELLI: Otsi nüüd jäätist! Mis sa arvad, kus ta on? Mõistata!

ISA: Ma arvan, et te sõite mu jäätise ära.

NELLI: Vale! Arva veel!

KELLI: Isa, aga mina tahan ikkagi krokodilli näha!

ISA: Ma ju ütlesin, et krokodilli me näha ei saa. Vaatame parem eeslit. Näete, lapsed, siin ta ongi. Eesel on inimeste suur abimees.

NELLI: Väga igav!

KELLI: Krokodill on palju huvitavam! Ta on jube tige ja oskab inimese ühe ampsuga pooleks hammustada!

ISA: Lapsed ei tohi nii koledat juttu rääkida! Vaadake parem kilpkonna! Pange tähele, kui omapärane kilp tal on!

NELLI: Aga miks tal mõõka ei ole? Mis ta palja kilbiga teeb?

KELLI: Isa, mul on kingapael lahti!

ISA: Kuidas? Jälle?

NELLI: Isa, sa ei oska üldse kingapaelu siduda!

ISA: Ma oskan väga hästi igasuguseid paelu siduda! Kui ma väike olin, siis ma sidusin kogu pere kingapaelu kinni! Ja naabrid käisid meie juures mind palumas, ma olin kuulus siduja!

KELLI: Aga minu pael tuleb pidevalt lahti. Ma võin selle otsa komistada ja ennast veriseks kukkuda!

ISA (laskub taas põlvili): Noh, anna siis oma jalg siia! Küll on teiega häda. Ma olen üle kere higine, nagu kalts.

NELLI (märkab tulnukat): Isa, mis loom see punane on?

ISA (seob, ei vaata): Punased loomad on rebased. Lapsed ütlevad rebase kohta reinuvader.

KELLI (karjatab): Sa tõmbad paela nii kõvasti kinni, et mul läheb jalg kohe lödiks! Ongi juba lödi!

ISA (ehmub): Kuidas lödi?

KELLI: Nüüd tuleb mulle puujalg osta!

ISA: Näita! (Võtab tüdrukul kinga jalast.) Mis sa räägid? Kõik on ju korras!

KELLI (naerab): Ma tegin nalja!

ISA: Sellised koledad naljad! Et ma neid enam ei kuuleks! (Seob paela edasi.) See pole pael, vaid madu!

TULNUKAS (astub tema selja taha): Vabandage, et ma eksitan! Kas teie olete inimene?

ISA (ehmub): Issand! Kes teie olete?

NELLI: Sa ütlesid, et ta on rebane.

ISA: Ei see pole kellegi rebane!

TULNUKAS: Ma lendasin siia sealt! (Näitab käega taevasse.) Ma olen Fidiridiviti planeedilt.

ISA: Armas aeg! Lapsed, tulge minu selja taha! Austatud härra! Kui te olete tõesti sealt, siis öelge kõigepealt - ega te pole kuidagi ohtlik?

TULNUKAS: Mis mõttes ohtlik?

ISA: Näiteks mürgine.

NELLI: Isa, ega ta siis kärbseseen pole!

ISA: Sina, laps, ole tasa!

TULNUKAS: Aga tal on õigus! Uskuge mind, ma pole kärbseseen! Ma olen Fidiridivitilt.

ISA: Aga äkki on teil teravad hambad?

TULNUKAS: Katsuge, täitsa nürid!

ISA: Ei, ei! Mina ei katsu midagi! Oh aeg... (On segaduses.) Ah et teiselt planeedilt... See on küll haruldane kohtumine. (Kahtlustavalt.) Aga öelge - miks te õieti siia meie juurde lendasite?

TULNUKAS: Aga kas või selleks, et teile öelda . miks te ometi ennast nende paelte sidumisega vaevate? Kohe kahju vaadata, ausõna!

ISA (heldib): Ah soo! Jaa! See on õige! Aga mis teha, ma pean! Muidu võib laps kukkuda!

KELLI: Isa, mul pael on siiamaani lahti!

ISA: Oh, unustasin! Tuleb jälle käpuli lasta. (Kummardub ägades.)

TULNUKAS: Jätke see! Las pael olla lahti!

ISA: Kuidas nii? Pael peab kinni olema!

TULNUKAS: Miks te nii arvate! Kui ta juba lahti tuli, ju siis on niimoodi vaja. Paelad tahavad mõnikord lahti olla! Kui nad ära tüdinevad, küll nad siis jälle kinni lähevad.

ISA: Ise lähevad või?

TULNUKAS: Muidugi! Meil Fidiridivitil on alati nii!

ISA: Olete selles kindel? Mind on lapsest saati õpetatud, et paelad tuleb kinni siduda.

TULNUKAS: Teid on siis küll ninapidi veetud.

NELLI: Ma teen enda paelad ka lahti! Ma tahan näha, kuidas nad ise sõlme lähevad!

ISA (murelikult): Aga kui nad pärast kinni ei lähe, siis pean muudkui mina jälle käpakile laskma ja siduma, nii või?

TULNUKAS: Mis te muretsete, uskuge ometi mind! Tehke oma paelad ka lahti, küll siis veendute! Mis see paelte käes on - sõlme minna! Mõelge ise - kui nad lahti oskasid tulla, ega siis sõlme mineminegi neile raske ole!

ISA: Teie vastustusel! (Harutab paelad lahti.) Nad ei lähe kinni!

TULNUKAS: Kannatage pisut! Nad alles said teineteise küljest valla, las vaatavad ringi, tunnevad vabadust. Meie võime vahepeal mõnusasti aega veeta.

NELLI: Jaa, räägi meile oma planeedist!

TULNUKAS: Mis teid huvitav?

KELLI: Kõik!

ISA: Mind huvitav, kas teie planeedil vaipu ka klopitakse?

TULNUKAS: Ei. Tolm tuleb ise vaiba seest välja ning läheb oma teed.

ISA: Hämmastav! Aga - prügiämbrite väljaviimisest te vist ometi ei pääse?

TULNUKAS: Pääseme küll! Meie prügiämbrid on kogu aeg väljas, aasa peal, ja mängivad seal pimesikku.

ISA: See on uskumatu! Küll on kosmoses imesid!

(Eemalt läheneb härra Punn.)

NELLI (Kellile): Sa tahtsid krokodilli näha? Näe, sealt tulebki krokodill!

KELLI (ehmub): Appi! Krokodill! (Poeb isa selja taha.)

PUNN: Mis tähendab krokodill?

KELLI (isa selja tagant): Sina oled krokodill!

ISA: Tasa, Kelli! Andke andeks! Mul on väga üleannetud lapsed...

PUNN (katkestab teda): Neid on vaja karistada! Kui mina laps olin, karistas isa mind hommikust õhtuni. Nurgast sain ma välja ainult jõuludeks. Ja sellepärast kasvasingi ma tugevaks ja töökaks meheks. Härra Punn on minu nimi.

ISA: Uuno.

PUNN: (surub isal kätt): Tulin täna loomaaeda kõndima. Küll on jälk koht! Puuris on paksult kasuta elukaid täis. Milleks neid peetakse? Nad ei tee tööd ega midagi. Tuleks kõik loomad vankri ette rakendada, panna inimesele kasu tooma!

ISA: Noo, kõiki loomi ju ei saa...

PUNN: Miks ei saa? Hobune ju veab vankrit? Veab! Tähendab, võivad ka teised lojused vedada. Ja kui vedada ei jaksa, andku piima! Neid tuleks kõiki lüpsta!

ISA: Oi, aga ahvi ei saa ju lüpsta!

PUNN: Saab küll! Ja peabki lüpsma! Ahvid tuleb tilgatumaks lüpsta! Nii on lood. Vaadake siia! Kilpkonn! Mis on temast kasu?

ISA: Ei tea.

PUNN: Temast ei olegi kasu. Aga ta tuleks tööle panna. Kas te teate, et kilpkonn muneb? Aga mis munad need ka on? Solk! Tööinimene neid ei söö. Kilpkonn peaks kanamune munema!

ISA: Aga kas nii saab? Kilpkonn - ja kanamune?

PUNN: Saab küll. Igaüks saab kanamune muneda, kui ta tööd armastab ja enesele armu ei heida. Isegi inimene saan kanamune muneda.

KELLI: Kas teie olete munenud?

PUNN: Olen. Mina ei karda ühtegi tööd. (Märkab tulnukat.) Ja mis see veel on?

ISA: Teate, ma arvasin, et see on rebane...

PUNN: Nii! Kanavaras! Need loomad tuleks kõik maha lasta!

ISA: Aga siis tuli välja, et ta on hoopis Fidiridiviti planeedilt!

PUNN: Suu kinni! Mis sa seal vidistad! Kõnelemisegi oled ära õppinud, oh sa nurjatu! Sind tuleks kelgu ette rakendada, vaata, mihuke sa oled, suur ja tugev, aga tööd ei tee! Peaksid sepana töötama! Küll on tänapäeval inimesed ja loomad alatud! (Silmitseb isa.) Mis koluni teie näituseks mängite? Öelge mulle, ah! Miks teil jäätisetorbik peas on?

ISA: Jäätisetorbik? (Katsub.) Ja ongi! Kuidas see sinna sai?

PUNN: Ja miks teil kingapaelad lahti on? Pätt olete või?

ISA: Me ootame, et nad ise kinni läheksid.

PUNN: Mida? Kas teil üldse aru peas on? Te ootate, et teie kingapaelad ise kinni läheksid? Kus on alles laiskus! Ptüi! Vanasti nii ei saanud! Mind, näiteks, pandi juba enne sündimist tööle. Ema neelas kartulid alla mina pidin need tema kõhus ära koorima. Siis oli töötegemine tõeliselt püha!

KELLI: Isa, vaata! Minu paelad on kinni läinud!

ISA: Tõesti? Mis sa kostad!

NELLI: Minu omad ka!

TULNUKAS: Mis ma ütlesin! Neil hakkas üksi igav, ronisid aga tagasi teineteise kaissu.

KELLI: Paelad abiellusid!

PUNN: Mustkunstnik oled sa küll kõva, rebane! Häbi! Teeksid parem kasulikku tööd! Võiksid olla kraanajuht!

TULNUKAS: Fidiridiviti kraanadel pole juhte. Meie kraanad elavad rahulikult metsas ja söövad puulatvadest kõige rohelisemaid lehti.

ISA: Tõesti! Kui huvitav!

NELLI: Isa! Lähme, ostame nüüd šokolaadi!

KELLI: Jaa! Me peame ju tähistama kingapaelte pulmi! Šo-ko-laa-di!

PUNN: Ptüi! Šokolaad! See solk!

ISA (kurvalt vatsa silitades): See teeb paksuks.

PUNN: Tööinimese toit on sibul!

ISA (õpetlikult): Jah, lapsed, kuulake! Teie ei söö sibulat, aga sibul on väga tervislik!

NELLI: Öak!

KELLI: Pähh!

ISA: Ärge tehke nii! Sibulas on palju vitamiine!

TULNUKAS: Just sellepärast ongi meil Fidiridivitil sibula söömine keelatud. Vitamiinid on nii väärtuslikud asjad, et neid ei tohi mingil tingimusel ära süüa. Vitamiinid on meil looduskaitse all!

PUNN: Sina, rebane, ära plära! (Võtab taskust kaks sibulat, annab ühe neist isale.) Sööge, kui vähegi mees olete! Sibul annab rammu!

TULNUKAS: Mina ei või seda pealt vaadata! (Keerab selja.)

ISA (on äärmises kimbatuses, veeretab sibulat nõutult käes): Oh, ma tegelikult juba sõin täna. Olge tänatud, ma praegu ei...

PUNN: Sööge! Sibulat võib ämbrite kaupa süüa!

ISA: Ma tõesti ei tea... Jaa, see on muidugi väga tervislik! (Nuusutab.) Suurepärane lõhn! (Aevastab, tuleb heale mõttele.) Lapsed, vaadake, selline on sibul. Ta on vitamiine täis. Sööge ta ära!

NELLI ja KELLI: Ei taha! Söö ise!

PUNN (hakkab juba vihaseks saama): Mis asja te veeretate seda sibulat peos! Sööge ometi! Mul on juba otsas, näete!

ISA: Oi, aga teile jäi äkki väheks? Palun! (Pakub oma sibulat.)

PUNN: Kui ma ta teile andsin, siis sööge see ära! Mul endal on veel. Noh! Suu lahti ja...(Sunnib isa sibulat hammustama.)

ISA (hammustab ja köhib): Küll... on... hea. (Sülitab.) Ma tunnen, kuidas ... mõjub.

PUNN: Tahate, ma annan teile veel ühe sibula?

ISA: Ei, ei! Pole vaja! Mul ei ole ju veel otsas! (Teeb näo, nagu sööks, aga tegelikult pistab sibula taskusse.) Ongi otsas. Väga maitsev oli. (Luksub, teeb jõleda näo.)

NELLI: Isa, mis sul on?

ISA: Mis mul olema peab? Tervis tuleb! Näete, lapsed, kuidas teie isa sööb sibulaid nagu õunu!

KELLI: Aga mis sul taskus on?

ISA (ehmub, et pettus tuleb avalikuks): Taskurätik on taskus. Ära kisu!

PUNN: Mina söön veel ühe sibula. See on väga kasulik. Mul on kodus koer, kes muud ei söögi kui sibulat. Ja kui töökas loom ta on! Kõike teeb mis vaja! Lõhub puid ja... Hiljuti kaevas nii sügava augu, et ei saanud enam seest välja! Nüüd ongi augu põhjas, töötab seal. Ma ei teagi, mis ta seal meisterdab. Päev otsa pean talle auku tööriistu ja sibulaid viskama. Nii töökaks teeb sibul!

TULNUKAS: Aga see ju haiseb! Ma mõtlesin, et mis kole lehk see siin on - nüüd on selge. See tuleb teie suust!

KELLI: Jah, haiseb tõesti.

NELLI: Laske endale suhu deodoranti, härra Punn!

ISA: Nii ei räägita vanemate inimestega, Nelli!

TULNUKAS: Ärge muretsege, ma püüan haisu kohe kinni!

PUNN: Mis jutt see jälle on?

TULNUKAS: Õige jutt. Meil Fidiridivitil on see tavaline asi. Ei saa ju rahulikult pealt vaadata, kuidas mingid lehad ringi lehvivad. Tahad lille nuusutada, aga järsku, hopsti, kargab sulle hais ninna. Meil õpetatakse kõik fidiridivitilased lehkasid püüdma Näete - mul on siin spetsiaalsed kott ja piits. Ei va sibulahais nüüd pääse! (Võtab koti ja piitsa.)

PUNN: Lollustega tegeled, rebane! Hakkaksid parem möldriks! Seal tuleb teinekord nii rassida, et veri küünte all!

TULNUKAS: Olgegi nii! Hoidke suu lahti! Sedasi! (Virutab piitsaga.) Roni välja! Kuule, sinuga räägitakse, sibulahais! Ma tean küll, et sa seal oled! (Isale ja lastele.) Hoidke teie veidi eemale, muidu kargab vana lehk veel teile pähe. (Haisule.) Noh, rutem-rutem! Ja nüüd kotti! Ohhoo! Vaata, kuhu tema lidub! Oota! Hüppa aga kotti! Ja ole tasa! Mis sa rabeled! Ega ma sind välja ei lase! Jää parem magama. Vaat nii ole.

PUNN (halvustavalt): See on selline tühi töö, et häbi vaadatagi.

TULNUKAS: Aga te ju tunnete, et on hoopis parem, kui sibulahais enam suus ei kükita. Huulte vahel on kohe selline värskem tunne. Hambaid on mõnus liigutada... Tantsi või suus balletti.

PUNN: Minu suus pole kellelgi luba midagi tantsida. See on töömehe suu ja siin suus tehakse tööd.

NELLI: Kes see teil seal tööd teeb?

PUNN: Hambad ja keel. Nad on mul väga tugevad. Ma võin keelega naela seina lüüa, kui tahan.

ISA: Vabandage, aga äkki püüaksite minu suust ka haisu kinni. Ma ju sõin kah pisut sibulat. (Sosinal.) Teate, ega mina ju üldse tegelikult sibulat ei söö.

TULNUKAS: No kes seda ikka sööb? Muidugi, puhastame teie suu ka ära. Ajage aga ammuli. Nii... Hei! Tule välja! Oi, kui pisikene sa oled! Nagu kärbes. Lenda aga kotti! Tule, tule! Siin on üks suurem hais juba ees, saate koos mängida. Ai, ära sinna lenda! Oota, oota! (Jookseb põgenevale haisule järele ning kaob vaateväljalt.)

NELLI ja KELLI: Ära põgeneb! Ära põgeneb! (Jooksevad talle järele!)

PUNN: Tsirkus! Vaadake ette, see rebane keerab veel teid kõiki ümber sõrme. Küll nad on kelmid. Rebased tuleks kõik sabapidi puu külge lüüa!

ISA: Mispärast?

PUNN: Nad on vargad! Mul oli nii töökas kana, et... Ta ei munenud mitte mune, vaid tööriistu! Kord munes näiteks nii hea reha, et sellega sai kõik tööd ära teha. Isegi õmmelda sai sellega!

ISA: Ja kuhu see kanake siis kadus?

PUNN: Rebaserajakas viis ära! Tassis oma urgu, ja oligi kõik. Ma olin just käskinud kana, et ta muneks mulle uue haamri. Ei jõudnud, enne oli rebane jaol.

ISA: Milleks teile haamer, te lööte ju naelu keelega?

PUNN (vihastab): Mis siis? Tööriistu on alati vaja! Uhh, neetud rebased! Näe, sellel on isegi kast kaasas! Küllap varastatud kanu täis. Inimsoo nuhtluseks on rebased loodud.

ISA: Minu arust immitseb siis kastist küll rohkem šokolaadilõhna.

PUNN (avab kasti): Ja ongi šokolaad! See tuleb jalamaid ära uputada!

ISA: Miks te nii arvate?

PUNN: Šokolaad teeb paksuks ja laisaks. Lähen viskan solgi jõkke!

ISA: Jätke, palun siia, see lõhnab taevalikult, et nina kohe naerab.

PUNN: Ei jäta. Pole tarvis tal naerda ühti, tehku tööd! šokolaad on tööinimese tervisele kahjulik! (Võtab kasti turjale.) Sedasi. Küll on hea, kui on midagi kanda. Mina ei saa elada, kui pole miskit raskust kätte võtta. Kodus ei käi ma kunagi tühjalt, kui muud tassida pole, vinnan sängi selga ja tirin seda. Head päeva! (Lahkub koos kastiga.)

ISA: Oodake! Ärge viige ära! Oodake! (Jookseb talle järele.)

(Tulevad Nelli, Kelli ja Tulnukas.)

TULNUKAS: Mõni hais on nii väle, et hirmus. Vahel ei saagi kätte. Meil Fidiridivitil on olemas isegi haisupolitsei, mis põgenenud haisusid jälitab.

NELLI: Räägi veel oma planeedist. Kas on tõesti tõsi, et teil leidub sääraseid puid, mille otsas kasvavad padjad?

TULNUKAS: Leidub. Neid on terveid metsi!

NELLI: Kas need padjad on pehmed?

TULNUKAS: On see siis miski padi, mis pehme ei ole?

KELLI: Ja võtad kohe puu otsast, paned pea alla ja magad?

TULNUKAS: Nii tehakse. Aga neist patjadest võib ka moosi valmistada. Selle söömine toob hea une.

NELLI: Küll meie isale meeldiks teie juures. Ta muudkui nopiks puu otsast padja ja põõnaks.

KELLI: Oi, ta läheks siis hirmus paksuks!

TULNUKAS: Meil ei saa paksuks minna. Selle vastu on meil ravim.

NELLI: Missugune ravim?

TULNUKAS: Šokolaadikompvekid!

NELLI: Mis? Noh, ma olen alati öelnud, et šokolaad on kasulik!

Aga isa ei osta meile kunagi!

KELLI: Ma juba tunnen, et hakkan paksuks minema! Põlv paisub, vaadake! Appi!

TULNUKAS: Rahu, mul on kaasas terve kastitäis kompvekke! Ainult et kus nad on?

KELLI: Ära varastatud? Kui kahju!

(Tuleb isa.)

ISA: Appi! Härra Punn viis teie šokolaadi minema! Ta tahab seda uputada!

TULNUKAS: Minu šokolaadi uputada!

ISA: Ma keelasin, aga ta ei kuula. Ütleb, et see on kahjulik ja teeb paksuks. (Nukralt.) Eks tal ole tegelikult õigus.

NELLI: Ei ole õigus!

KELLI: See šokolaad on hoopis ravim! See ei lase paksuks minna!

ISA: Mis te nüüd räägite!

TULNUKAS: Neil on õigus! Meil Fidiridivitil polegi teisi ravimeid peale šokolaadi. See aitab iga häda vastu!

ISA: Mis siis teha? Ai-ai-ai! Punn on selle juba äkki ära uputanud?

NELLI: Oi! Sealt ta tuleb!

KELLI: Kast on kaenlas!

TULNUKAS: See tuleb tema käes ära võtta!

ISA: Aga kuidas?

NELLI: Mina tean! Meie Kelluga hakkame härra Punniga rääkima, meelitame ta siit eemale, ja siis krahmate teie kasti - ning ongi šokolaad meie!

ISA: Millest teie, lapsed, härra Punniga räägite?

NELLI: Küll ma tean! Minge peitu!

TULNUKAS: Lähme! Las tüdrukud teevad, nagu tahavad!

(Isa ja tulnukas lähevad peitu.)

KELLI: Mida me nüüd peame tegema, Nelli?

NELLI: Tule siia, ma seletan!

(Tüdrukud kaovad, saabub härra Punn kastiga.)

PUNN: Kurjavaimu šokolaad on nagu kivi kaelas. Pole teist kuhugi uputada kah. Olgu, kaevan solgi maasse, las mädaneb seal!

(Tulevad Kelli ja Nelli, neil on mustad habemed ees ja mustad kuued seljas. Mõlemad kõnelevad jämeda vanamehehäälega.)

NELLI: Tere jõudu!

KELLI: Tere jõudu jah!

PUNN: Jõudu tarvis. Kes teie olete?

NELLI: Meie oleme igavesed vintsked töömehed!

KELLI: Jah, meie oleme töömehed. Me murrame iga päev tööd.

PUNN: Mis tööd te siis teete?

NELLI: Kõiki töid teeme. Ehitame maju ja...

KELLI: Ja lõhume jälle ära ja...

NELLI: Ja ehitame veelkord.

KELLI: Ja peksame jälle laiali.

PUNN: Vaat see on mehine! Mina olen ka töömees. Härra Punn on minu nimi.

NELLI: Mina olen härra Junn.

KELLI: Mina olen härra Punnijunn.

PUNN: Väga meeldiv! Mis asju te siin loomaaias ajate?

NELLI: Noh, mis me ikka... Tööle tulime siia, ikka tööle tulime!

PUNN: Mis tööd te loomaaias teete?

NELLI: Puid kisume koos juurtega välja.

KELLI: Ja kogu aeg sööme sibulat.

PUNN: Sibulat! Ma võin teile anda sibulat! (Võtab taskust sibula ja pakub.)

NELLI (nihkub veidi eemale): Ei ole vaja. Meil pole praegu aega. Töö ootab.

KELLI: Jah, ei, kuradi kuradi kurat! Mis kurat! Meil pole aega süüa! Kuradi kurat! Pole siin mingit õgimist, sa vanakurat! (Satub hoogu.) Sinine kurat ja punane kurat!

NELLI (müksab teda, sosinal): Ole vait!

PUNN: Mis töö teil siis pooleli on?

NELLI: Meil on üks tähtis töö pooleli. Äkki tulete ka appi? Me näeme, et te olete ka üks sitke töömees, mitte mõni õlekõrs.

PUNN: Hea meelega. Mina haaran igast tööst kinni. Mida on vaja teha?

NELLI: Ega suuremat polegi, see on selline laste amet - kivid on vaja vahule kloppida. Me tahame oma habet ajada. See on nii pikk, jääb tööd tehes ette. Igavene rist.

KELLI: Kuradi rist tõesti. Ah sa vana kurat. Sa sini-roheline kurat!

NELLI (müksab õde, sosinal): Kas sa jääd vait!

PUNN: No mina pole varem küll kivisid vahule kloppinud. Aga see tõotab väga ränk töö tulla! Mehine lugu! Lähme kloppima! Ainult mul oleks vaja too kast ära hävitada. See on ääreni šokolaadi-solki täis!

NELLI: Ei meil ole aega raisata! Kui oled töömees, tule kaasa, kui oled õlekõrs - jää maha!

KELLI: Kurat, kui sa õlekõrs oled, siis jää tõesti maha! Istu oma šokolaadi otsas ja... Sa ajad mu praegu täitsa raevu!

PUNN: Mina olen töömees mis töömees, ärge selles kahelge! Olgu, lähme! Tühja selle šokolaadiga, las vedeleb! Lähme!

NELLI: Lähme! Või oota, sa mine praegu üksi ja hakka kloppima. Meie toome veel kive juurde.

KELLI: Jah, kurat, ega neist mõnest kivist mingit vahtu saa!

PUNN: Olgu, ma asun ametisse! Mehine värk, saab uued rakud kätte! Mulle meeldib, kui mu käed on rakke täis nagu juust auke! Ilma rakkudeta mu käed kohe valutavad. Kus need kivid on? (Lahkub.)

KELLI: Läks?

NELLI: Läks jah. Miks sa kogu aeg “kurat” ütlesid?

KELLI: Vanamehed teevad nii.

NELLI: See oli kole.

KELLI: Vanamehed ongi koledad. (Hüüab.) Isa! Hei! Tulge siia!

(Tulevad isa ja tulnukas.)

TULNUKAS: Siin mu šokolaad ongi! Tublid tüdrukud!

KELLI: Kas nüüd sööme?

ISA: Ega see hammastele halba ei tee?

TULNUKAS: Vastupidi! Fidiridiviti planeedil kasutatakse šokolaadi isegi hambapastana! Sööge kõik!

(Süüakse mehiselt.)

KELLI: Väga maitsev!

NELLI: Mm! Milline šokolaad!

(Isa ei ütle midagi, kuid sööb agaralt, nii et tema suu ümbrus on üleni pruun.)

TULNUKAS: Kas tunnete, kuidas see tervisele mõjub?

ISA: Tunnen küll.

NELLI: Isa, täis suuga ei räägita!

KELLI: Isa, vaata, milline sa välja näed!

ISA: Söö, laps! Ära vahi ringi! (Tulnukale.) Kas te sööte oma planeedil kogu aeg šokolaadi?

TULNUKAS: Ei, vahepeal teeme sporti kah!

NELLI: Mis sporti?

TULNUKAS: See on tore sport! See teeb tugevaks! Tahate, teeme seda praegu ka?

NELLI ja KELLI: Jaa!

ISA: Mina olen ehk juba liiga vana...

TULNUKAS: Ei sugugi! Te peate pikali heitma ja lamama.

ISA: Ja siis? Peab end ilma käte abita püsti ajama, eks? Ma tean, see treenib kõhulihaseid.

TULNUKAS: Oh ei! Ei tohi end püsti ajada! Peab lesima! Ja kõige parem on, kui lesides magama jääd.

ISA: Jah? Ja see annab jõudu?

TULNUKAS: See muudab tugevamaks kui karu.

NELLI: Heidame kõik pikali!

(Kõik heidavad pikali.)

ISA (sätib end): Kas nii on õige? Kas ma laman hästi?

TULNUKAS: Väga hästi. Teie olete selle spordi jaoks lausa nagu loodud. Öelge ausalt - te olete ikka seda lamamist vahel salaja harjutanud ka?

ISA (häbeliku uhkusega): On ette tulnud.

TULNUKAS: Seda ma arvasin, sest te lamate lausa briljantselt! Kui te Fidiridivitil elaksite, valitaks teid kindlasti meie planeedi meistriks!

KELLI: Aga kas lamades šokolaadikompvekke ka süüa tohib?

TULNUKAS: Oi jaa! See on eriti kasulik!

ISA (sööb matsutades): Ma tunnen, kuidas jõud minusse voolab!

TULNUKAS: Kuulame muusikat ka! Fidiridivitilasel on muide raadio samasugune kehaosa nagu kõrvad või suu.

(Keerab laubal asuvat nuppu, hakkab kostma muusikat. Samal ajal tuleb härra Punn. Ta näeb lesijaid ning asub neid sõimama. Muusika tõttu pole tema sõnu kuulda. Punn sõimab, tänitab, vehib kätega. Muusika lõpeb.)

PUNN: Saite aru?

(Lesijad ajavad end ehmunult istuli.)

TULNUKAS: Millest?

PUNN: Kas te siis ei kuulnud, mis ma rääkisin?

ISA: Mina ei kuulnud küll mitte midagi.

PUNN: Ma rääkisin, et päise päeva ajal lesimine on kõige alatum tegu! Mina sellist laiskust ei salli! Vaadake mind, ma olen vahepeal kümme kivi vahule kloppinud! (Näitab vahtu.) Aga teie muudkui logelete! Ja sööte šokolaadi! Kas te ei tea, et see on kahjulik?

NELLI: Isa, aja ta ära!

KELLI: Mine ära, Punn! Sa oled loll!

ISA: Tasa, tasa! Kes nii räägib?

PUNN (karjub): Maast lahti, jalamaid!

TULNUKAS (tõuseb otsustavalt): Armas härra Punn! Miks te riidlete! Meie treenime praegu. Ja me tahaksime teie abi paluda.

PUNN: Mis sa seletad, rebane? Mis abi?

TULNUKAS: Need šokolaadikompvekid... Need on paberi sees.

PUNN: Ja siis?

TULNUKAS: Paberiga koos ei saa neid ju süüa!

PUNN: See on selge! Nad tuleb enne paberi seest välja harutada!

TULNUKAS: Äkki te aitaksite meid? See oleks just paras töö teiesuguse tööka mehe jaoks.

PUNN: Võin aidata küll. Minu jaoks on see käkitegu. (Asub suure hooga komme paberist lahti harutama.) Näete!

TULNUKAS: Töö lausa lendab teie käes!

PUNN: Nojah, aga kuhu ma paberist välja võetud šokolaadi panen? Sööge see ära, et jalus ei vedeleks! (Topib teistele komme suhu.) Noh, ei jõua neelata või? Mina harutada jõuan, aga teie süüa ei jõua! (Topib isale komme suhu.)

ISA: Ärge toppige, mul on juba suu täis!

PUNN: No-noh, pole häda midagi! Mina töötan alati kiiresti! Viuhti - lahti, potsti - suhu! Viuhti - lahti, potsti - suhu! Selja võtab märjaks! Tore töö! Selg peabki nii märg olema, et teine töömees saaks sealt oma janu kustutada! Noh, sööge eluga!

TULNUKAS: Täpselt nagu Fidiridivitil. Nii kodune tunne on!

ISA: Vaadake! Mul on kingapaelad sõlme läinud! Juhhei!

(Tulnukas keerab taas lahti oma raadio, Punn teeb usinalt tööd ja teised söövad isukalt šokolaadikompvekke. Kui enam ei jõua, võib saalist abi kutsuda.)

Kasutatud kirjandus:

Andrus Kivirähk “Sibulad ja šokolaad”