Pöialpoisike ja seitse lumivalget Näidend Tegelased: Kuningas Pöialpoiss Võõrasema Meetripuu Lisette Lobiseja Edevake Sööjatar Unimüts Toriseja Viriseja Argpüks Pöial- Liisi Kuningas: Mu kallis kuninganna on surnud. Oleme nüüd Pöialpoisiga kahekesi jäänud. Ega siis midagi – võtan uue naise, nagu muinasjutukuningad ikka teevad, kui nende kuningannad surnud on. Pöialpoiss: Isa, kuulsin millest sa enne siin rääkisid, anna andeks, et pealt kuulasin. Aga see on ju meie ühine mure. Kuningas: Istu, mu pojake! Siin me nüüd oleme – kaks orvukest, ei ole kedagi, kes meid lohutaks. Pöialpoiss: Kes meile lumepallisuppi teeks... Kuningas: Ja kilpkonnasuppi... Pöialpoiss: Ja vahukooretorti banaanikastmes... Isa, võta taskurätik, oled nii hooletuks läinud. Oi, see oli viimane puhas taskurätt! Mis meist küll edasi saab? Upume muudkui tolmu ja mustuse sisse ära! Kuningas: Ära kurvasta, Pöialpoiss, anna aega atra seada... Pöialpoiss: Kas hakkad kündma või... Kuningas: Oh ei! See tähendab, et aeg annab arutust. Siiski on üks võimalus, poeg, kuidas me kõigist hädadest pääseme! Pöialpoiss: Ja see on? Kuningas: Pean naise võtma. Pöialpoiss: Naise? Kuningas: Ta võiks olla sulle uueks emaks, teha limonaadisuppi ja pesta taskurätikuid... Pöialpoiss: Kui ta minuga loomaaias hakkab käima, olen ma nõus küll. Kuningas: Küllap ta hakkab. Pöialpoiss: See asi on siis otsustatud. Kuningas: Nii teevad ju ometi kõik kuningad, kes üksi on jäänud. Pöialpoiss: Aga uued kuningannad on tavaliselt õelad ja tigedad. Kuningas: Ära muretse. Selle koha pealt on mul silma. Küll ma õela ära tunnen. Otsin kuninganna, kes sullegi meeldib. *       *       * Võõrasema: Meetripuu, Meetripuu, kriipsud peal, kes on kõige väiksem ilma peal? Meetripuu: Kuninganna, sa oled väikene küll, Pöialpoiss on aga väiksem veel. Võõrasema: Jälle see Pöialpoiss! Ilmast ilma on ta mul jalus. Ja peast segi ka veel. Lobiseb mingitest lumepallilimonaadi suppidest ja loomaaedadest. Peab talle igasuguseid töid välja mõtlema, et tal igasugune lollus peast välja läheks. Või tema tahab! Kus alles tahtja väljas! Nüüdsest hakkab ta tegema kõike seda, mis mina soovin. Homme koostan eeskirjad! Vaatame siis, kaua tal isetegevuseks jõudu jätkub. Aga süüa peab talle küll palju andma – las kasvab! Mina ise alustan homsest inglise dieeti: hommikuks suutäis tigedust, lõunaks paras ports äädikat tükikese õelusega, õhtusöögiks...õhtusöök jäägu vaenlasele – nii võib veel paksuks minna. Jah! Sündigu minu tahtmine! Pöialpoiss: Aruanne ülehomsest päevast...Majasisesed ja välised tööd. Suhtlemistreening. Mis see on? Oih, selliseid asju ma ei mõista. Võõrasema muudkui korrutab, et see kõik on minu enese huvides, aga ma ju ei saa arugi, mis need sõnad tähendavad, kuidas nad siis minu huvides on? Võõrasema: Jälle sa vilusohveerid, poiss. Vahepeal võiksid söömas käia! Oled nii lühikeseks jäänud, vaeseke. Aga tee kähku, varsti heliseb kell ja sa pead hakkama treenima enese pikemaks venitamist! Pöialpoiss: Mismoodi? -Jah, vähemalt on seegi hea, et enese täispuhumist treenima ei pea. Võõrasema: Nüüd on ta küll parajalt ülesöödetud. Meetripuu, Meetripuu, kes on kõige väiksem ilma peal? Meetripuu: Kuninganna, sa oled väikene küll, aga Pöialpoiss on veel väiksem. Võõrasema: Ikka veel minust väiksem! No mida sa sellise väänikuga teed! Kuidas ta julgeb üldse! Ei, minu kannatus on katkenud! Tuleb abiks võtta erakorralised meetodid. See ei sobi, aga see ...või kui... Ahaa! See on küll üpris õelake plaan... Aga kuningas? Temaga on raskem. Tuleb midagi välja mõelda. Lisette! Lisette! Lisette: Jah, mu väikseimast väikseim kuninganna! Võõrasema: Mul on sulle üks ettepanek. Lisette: Aga kuninganna, ma ei suuda! Võõrasema: Sa alahindad oma võimeid, kullake. Sul on võimeid, usu mind. See on minu käsk! Kas kuuled! Või muidu...Otsi enesele koht mõnes muus lossiasutuses... Lisette: Ma kuulen , oo tillemast tillem kuninganna. Võõrasema: Oo, ma tunnen ennast taas paremini, õnneks taibukuses pole minule võistlejat. Pöialpoiss, küll sa oled kole pikk. Pöialpoiss, Pöialpoiss, oled igavene pikk! *        *       * Pöialpoiss: Oehh! Küll ma olen väsinud. Täiesti võõras koht. See kuninganna ja Lisette käskude täitmine hakkab juba ära tüütama. Siin ma nüüd olen: kodutu ja näljane, kuninglikust soost, mahajäetud ja omapead. Aga mis see siis nüüd on? Maja? Siin metsas? Uskumatu! Majad on selleks, et neis elada. Aga kui ei ole kodu, kus elada, siis järelikult tuleb see leida. Pean vaatama, kuidas ma pererahvaga kaubale saan. Ohoo, siin elatakse tõepoolest. Ja paistab, et peret on siin palju. Aga mis lohakus: minna kodunt ära ja jätta laud koristamata. Aga minule selline lohakus praegu meeldib. Haruldaselt maitsev oli see kõik. Maja pererahvas on kokaraamatuga suur sõber, seda on igati tunda. Aga nüüd kuluks mulle üks puhkus ära. Hm... voodeid on siin ka parasjagu palju.... Seitse. Justkui muinasjutus "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi": Ainult, et see pole muinasjutt ja pöialpoissegi on vaid üks. Ja see olen mina. *       *        * Lobiseja: Ja peale selle veel heleroosa õlasall, imetillukeste hõbedaste litritega... Edevake: Oeh, see on just see, mis minule sobib. Ma lihtsalt suren, kui ma enesele sellist ei saa. Aga vaata palun, kuidas mu seelik praegu istub, ega ta ometi kortsus ole. Lobiseja: Ei, ei ole. Sööjatar: See on lihtsalt kohutav. Tund aega järjest pole ma juba süüa saanud. Nii võib ju paugupealt saledaks saada. Pole dieeti vajagi. Mis meil seal kodus oligi? Hanemaksapasteet, searulaad, liharullid, lumepallisupp... Ooo, ma ei jõua enam oodata. Aga oot- oot, mul peaks veel üks väike võileivake alles olema. Unimüts: Sina, Sööjatar, ei tea tervislikest eluviisidest midagi. Kõige parem siin ilmas on sinule täiesti tundmatu – see on igal juhul uni. Mis saab olla parem kui üks tilluke kosutav uni pärast tööd... tegelikult veel pärast hommikusööki, pärast lõunat ja ... Ah, mis seal rääkidagi. Ja unenäod: must-valged, värvilised, 1-2 seerialised ja sarjaunenäod – see on see kõige maitsvam uni siin ilmas. Sööjatar: Päh, Unimüts, sina magad kõik paremad toidud siin ilmas maha. Toriseja: Noh, lõpuks oleme kodus. Oligi viimane aeg. Muidu polegi muud, kui aina nopi ja nopi neid lilli. Ja sööma peab vahepeal ka ja magama. Oh kui tüütu see kõik on. Viriseja: Jälle kodus. Ei ole saanud väljas ollagi, juba jälle koju. Jälle sööma, pärast nõusid pesema ja hambaid ka veel! Toriseja: Ilmast ilma jätad sa, unimüts, oma kotad jalgu. Unimüts: Minu omad on mul jalas, selles olen ma veel päris kindel. Viriseja: Ja nüüd aetakse muidugi kõik minu peale! Edevake: Kas need on ilusamad kui minu omad? Sööjatar: Meil on vist hoopis võõrad! Lobiseja: Oi, jah, ma tean üht sellist lugu, kus majaperemehed olid kodust ära läinud ja siis... Sööjatar: Jäta oma vatramine! Me peame ometi selgusele jõudma. Hei tüdrukud, lumivalged, meid on paljaks riisutud! Hanemaks oli siin köögis, mäletan täpselt, aga nüüd pole enam! Appi, ma ei ela seda üle! Toriseja: See ka veel. Niigi on jändamist ülearu, nüüd vargad ka. Hakka veel korravalvekomisjoni vahet käima. Edevake: Võõras? See on ju tore. Kes ta on? Mõtle, kui põnev – äkki Belmondo? Või Schwartzenegger? Oo, ma tean, see on Stallone! Unimüts: Ah, mis seal tühja jamada, see ajab tõesti une peale... Kui sa meile juba tulid, oleksid vähemalt mõne teise lumivalge voodi valida võinud. Häbematus, muud ei midagi. Pean nüüd olude sunnil Edevakese voodisse heitma. Ta mukib ennast nagunii poole ööni. Sööjatar: Unimüts, kellega sa seal räägid? Unimüts: Ah, magab siin üks. Aga uni on püha, ärge teda segage! Toriseja: No ärka nüüd üles, aitab põõnamisest! Viriseja: No ärka üles! Lobiseja: Aga ma tean üht lugu, kus üks magas terve oma elu maha, sest terve elu ta muud ei teinud kui kirjutas aruandeid ja koostas plaane ja kirjutas avaldusi ja... Edevake: Oi, tüdrukud, see on ju poiss! Ja kui kenake teine, sinisilmne ja puha. Aga kui tilluke teine! Toriseja: Ah, tänapäeval muud pole, kui suitsetavad ja kasv jääb kinni. Puhta pöialpoisid! Pöialpoiss: Aga ma ju olengi Pöialpoiss! Lumivalged: Pöialpoiss!!! Edevake: Nagu muinasjutus! Pöialpoiss: Mu armastatud daamid... Edevake: Mõtle kui peen! Tõeline džentelmen! Pöialpoiss: Lugupeetud tüdrukud, see pole üldse mingi muinasjutt. Mina olen Pöialpoiss ja saatuse, õigemini võõrasema kurjal tahtmisel olen nüüd kodutu ja kogemata teie juurde sattunud ja ma ei tülita teid rohkem, kui te soovite. Edevake: Oh, sinu tülitamine on ju nii meeldivat laadi. Lobiseja: Ja, jah ma tean seda lugu küll. Elas kord väike Pöialpoiss, kellel oli kuri võõrasema, kes tahtis olla kõige ilusam... Pöialpoiss: Kõige lühem... Lumivalged: Lühem... Toriseja: Ah siis selles on asi, et lühem... Sööjatar: Tüdrukud, lähme nüüd laiali. Hommik on õhtust targem. Argpüks: Ei olegi kole metsloom. Sööjatar: Kui toidu valmis saad, tõsta minule kõige suurem ports... Lobiseja: Ja kui me oleme oma lilli kastnud ja korrastanud ning natuke laulnud ja tantsinud, siis... Toriseja: Sul pole muud peas, kui seletamine. Sa, Pöialpoiss, vaata, et sa end võõrasemal õnge võtta ei lase. Pane tähele, et see nõid on juba sinu asupaigast nagunii teadlik. Viriseja: Ja siis tuleb kuri võõrasema ja toob mürgise õuna ja... Unimüts: Ah, jäta! Nüüd on palju moodsamad vahendid. Argpüks: Appikene küll! Kuri võõrasema! Edevake: Pöialpoiss, ütle, kuidas ma täna välja näen? Pöialpoiss: Te kõik olete väga kenad ja toredad Lumivalged. Ma pean teid ainult tänama. Sööjatar: Aitab lobisemisest. Aeg on tööle minna! Söögiaeg ka varsti käes. *           *           * Võõrasema: Meetripuu, Meetripuu, kes on väikseim ilma peal? Meetripuu: Kuninganna, sa oled küll tilluke, aga Pöialpoiss on pisem veel. Võõrasema: Küllalt! Aitab! Nüüd teen ma sellele asjale lõpu! Mina pean olema kõigist väikseim. *           *            * Võõrasema: Näe, üks maja paistabki. Ma loodan, et olen nüüd õiges kohas. Pöialpoiss: Keegi nagu koputaks. Tere päevast. Võõrasema: Tere, tere, hea laps, olen nii kohutavalt väsinud, kas ma tohiks ühe klaasikese külma vett paluda. Pöialpoiss: Oot- oot, ma kohe. Palun, jooge terviseks. Võõrasema: Ole sa tuhandest tänatud, kulla Pöialpoiss! Pöialpoiss: Oo, te teate mu nime! Võõrasema: Oh ei, ei. Ma lihtsalt vaatasin, et oled nii pöialpoisi moodi – väga tilluke. Pöialpoiss: Kummaline, et te mu nime kohe ära arvasite. Võõrasema: Ma ei teagi kohe kuidas sind tänada. Aga näed, mul on siin natuke nätsu. Võta palun, see on "Tutti – frutti". Pista põske, see pidi kasvule kasuks tulema. Pöialpoiss: Ah nii! Võõrasema: Said nüüd! Lõpuks ometi! Vean kihla, et saan nüüd Meetripuult meelepärase vastuse. *           *           * Sööjatar: Pöialpoiss, Pöialpoiss! Kas lõunasöök on juba valmis? Toriseja: Sinu aplust ei jõua ära imestada, kõht on sul kui põhjatu auk. Edevake: Pöialpoiss, no tule ometi mu pärga vaatama! See on võrratu! Sööjatar: Miks sa ei vasta, Pöialpoiss! Unimüts: Iseenesestki selge – ta magab. Toriseja: Päise päeva ajal. Ei, see lugu on päris kahtlane. Lumivalged: Pöialpoiss!!! Lobiseja: Ma tean üht lugu lapseröövijatest... Argpüks: Aga äkki ongi võõrasema käinud! Viriseja: Võõrasemad toovad muinasjuttudes ikka mürgiseid õunu. Toriseja: Jäta nüüd ometi! Sööjatar: Oih, siin kunagi midagi söödavat olnud! Tutti-frutti, ahaa, see pole meie oma. Meil on võõrad käinud. Siin on nätsu näritud ja minule ei ole keegi mõelnud. Unimüts: Mida siin nii väga otsida. Pöialpoiss on õues lihtsalt magama jäänud. Toriseja: Tõepoolest, see ületab juba igasugused piirid. Keset lillepeenart ja kõige palavamal ajal! Tõuse üles, tõuse nüüd ometi! Sööjatar, sul päris vedas, et nätsu jagamisel sinule ei mõeldud! Sööjatar: Miks siis? Toriseja: Meie Pöialpoiss on surnud. Jah, palun ilma paanikata. Surnud, mis surnud. Põhjuseks mürgine Tutti-frutti. Lobiseja: See on kindlasti võõrasema töö. Nendest võib kõike uskuda. Ma kohe nagu aimasin ette. Terve päev oli mul selline tunne vasakus jalas, et täna midagi halba juhtub. Viriseja ja Argpüks: Meie kallist Pöialpoissi ei ole enam. Argpüks: Ta oli väike ja tore ja üldsegi mitte hirmuäratav. Sööjatar: Milliseid praade ta meile oleks võinud valmistada! Toriseja: Mida te kõik korraga siin lörisete... Mõtleme midagi välja. Lobiseja: Aga on ju muinasjuttudest teada, et üks väike printsess võib surnuidki üles äratada. Meie võiks ka printsessi otsima hakata. Toriseja: Arvad, et see nii lihtne on? Sööjatar: Mis seal keerulist: üks musi ja Pöialpoiss ongi jälle elus ja terve. Edevake: Milleks printsess! Kas mina ei sobi elluärataja rolli? Toriseja: Mis sinul printsessiga pistmist on? Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Helistame töölerakendusbüroosse, küsime järele. Lumivalged: Helistame! Toriseja: Hallo, siin Toriseja Lumivalgete villast. Vabandage, ega teil ei juhtu olema parajasti üht printsessi käepärast? Mis? Mitte ühtegi vaba printsessi!! Mille eest teile küll palka makstakse? Kohutav! Mitte ühtegi!! Unimüts: Võib-olla aitab, kui talle seljale koputada? Argpüks: Vaevalt küll, iseasi, kui jalgadest kinni hoida ja veidi raputada. Viriseja: Printsessi ei ole ja nüüd on kõik kadunud! *          *           * Pöial-Liisi: Tere, tüdrukud! Kus asub siin lähim hotell? Olen sellest lennust siin päris väsinud. Mis te siin nutate? Lobiseja: Ega sa juhtumisi printsess ole? Pöial-Liisi: Kas ma tõesti sedamoodi välja näen? Edevake: Sina? Ära kohe mitte arvagi. Seda on juba kauge maa taha näha, et sa pole kellegi printsess. Toriseja: Edevake, ära ole häbematu. Meie oleme ühed õnnetud lumivalged. Meil oleks hädasti vaja üht printsessi. Pöial-Liisi: Milleks? Argpüks: Rumal, kuidas sa siis ei taipa. Printsess suudleb Pöialpoissi ja Pöialpoiss ärkab ellu. Pöial-Liisi: Ahah. Teil on siis üks surnud pöialpoiss. Kas mina ei saa tema elustamisega hakkama? Edevake: Päh, sina! Kes sa üldse oled? Pöial-Liisi: Pöial-Liisi. Lobiseja: Kas see Pöial-Liisi, kes pääsukese seljas lendas? Pöial-Liisi: Jah! Edevake: Ei sina küll hakkama ei saa! Unimüts: Aga proovida ju võib. Pöial-Liisi: Ei, ei, suudlema ma ei hakka. Aitab selja peale koputamisest küll. Viriseja: Me koputasime juba. Pöial-Liisi: Halvasti koputasite. Meie Pöial-Liiside kursustel õpetatakse selliseid asju väga asjalikult. Unimüts: Võib ju proovida. Pöial-Liisi koputab seljale. Pöialpoiss ärkab. Kõik rõõmustavad. Pöialpoiss: Oeh, see oli küll kole uni. Ah et sina oledki minu elupäästja? Olen sulle väga tänulik. Aitäh! Toriseja: Aitäh eest ei saa tänapäeval vitsugi. Sa pead ta nüüd naiseks võtma! Viriseja: Nii tehakse ikka muinasjuttudes. Pöialpoiss: Kas sa võtad minu kosjad vastu? Pöial-Liisi: Noo, ma ei tea. Kui sa just nii peale käid. Pöialpoiss: Ega ma ei käi küll. Pöial-Liisi: Käi ikka! Toriseja: Ega siis midagi. Lõpp hea, kõik hea! Lobiseja: Lõpp hea, kõik hea. Pöialpoiss võttiski Pöial-Liisi endale naiseks. Pulmad said vägevad. Kuningas võttis nad suure rõõmuga vastu ja pani paari. Kitsi ta ei olnud, andis noortele pool kuningriiki ja kullast tõlla pealekauba. Kuid kuninganna seda juba välja ei kannatanud. Purustas oma meetripuu ja tormas hullunult toas ringi, kuni kuri süda lõhkes.