KAVALUS Lühinäidend
TEGELASED: REBANE õpilane JÄNES õpilane HUNT õpilane KARU õpilane LÕVI õpetaja
Klassiruum. Paremal mõned koolipingid, vasemal õpetaja laud. Uksel silt: 4. klass. Siseneb Jänes.
JÄNES (avab raamatu ja hakkab tuupima): Juba ammusest ajast sai kõige võimsamaks loomade riigiks Imetajate riik. Pika ja raske heitluse järel saavutas Imetajate riigis ülemvõimu Elevant, kellel oli pikk lont ja tugev kere. Elevandi valitsusse aga pugesid eeslid ja lambad, kes oma rumalusega teiste loomade elu väljakannatamatult raskeks tegid. Elevandi võimu vastu astus esimesena kartmatu Lõvi, kes peale jõu omas ka teravaid hambaid ja uhket rühti. Kohmaka Elevandi ja kartmatu Lõvi vahel puhkes sõda. Sõjast väljus võitjana Lõvi, kes sellest ajast peale loomade kuningaks valiti. Lõvi sugulased said ministriteks, asevalitsejateks ja kõikide loomade õpetajateks. (Tuleb Hunt.) JÄNES: Isver, Hunt! Nüüd ei tule õppimisest enam midagi välja. HUNT: Tere, argpüks! Sind ma otsingi! JÄNES: Mind? Miks mind? HUNT: Kes eile Lõvile kaebas, et ma “mate” tunnis spikerdasin? Kes? Vasta mulle! JÄNES (lõdisedes): Aga me lubasime ju Lõvile ausad lapsed olla. HUNT: Igavene kitupunn! Ma sulle näitan! (Jooksevad üle pinkide.) JÄNES: Ei tohi, ei tohi! Kaeban ära! HUNT: Kitupunn! JÄNES: Appi! Appi! Hunt kisub kõrvadest! HUNT: Mine nüüd! Ja vaata ette, et sa enam kaebama ei tiku. (Jänes niutsub. Tuleb Karu.) HUNT: Tere, Mesikäpp! KARU: Mõmm! Tere, Võsavillem. HUNT: Kuidas käbarad käivad? KARU: Kehvasti! HUNT: Mispärast? KARU: Mõmm! Sain kere peale. HUNT: Papsilt või? KARU: Paps mind ei karista. Tema tuleb hilja koju ja viskab kohe pikali. Mamsil aga pole kunagi aega. HUNT: Kes sind siis kolkis? KARU: Mõmm... Aita oli mett toodud. Kuulsin Rongalt... Mõmm... Kui pimedaks läks, hiilisin aida juurde. Mitte ühtki hinge. Kangutasin ukse lahti... Äkki sain sellise obaduse, et silmade ees lõi mustaks. Pistsin liduma, koerad kannul... Ai - ai, kõik kondid on tuld täis! Mõmm... Kas sul on tänaseks õpitud? HUNT: Pole vaadanudki! KARU: Mina samuti. HUNT: Võib - olla veab. JÄNES (on nutmise jätnud): Isver, Rebane! (Eemalt kostab Rebase laulu): JÄNES: Rebane tuleb kooli! KARU: Imede ime! HUNT: Rebase mams oli minu mamsile suurustanud: “Ega mede pojal pole tarkust vaja, tema sündimisest saadik tark.” Aga näe, nüüd astub see tark kooli poole. JÄNES: Ja läheb esimesse klassi! KARU: Küll saab nalja! HUNT: Kus siis see kiidetud tarkus ja kavalus! Meie oleme neljandas, tema istub esimeses. (Koputatakse uksele.) HUNT: Ärge tehke temast väljagi! Mul ei lähe meelest, kuidas ma Rebase pärast läinud aastal kaevus kükitasin. (Koputatakse uuesti. Siseneb Rebane.) REBANE: Tere hommikust, armsad sõbrad! KARU (vastumeelselt): Tere - tere! REBANE: Miks nii hapu tuju? HUNT: Oled klassiga eksinud, armas Reinuvader. REBANE: Kas see ei olegi neljas klass? HUNT: On küll. JÄNES: Aga sina lähed ju alles esimesse. KARU: Lamba ja Eesliga ühte. (Naeravad.) REBANE: Mina tahtsin just teid oma klassikaaslasteks valida. Teiega on alati lõbus. (Heliseb kell.) JÄNES: Rebane, mine nüüd ära! Meil algab ajaloo tund, mina olen korrapidaja. Lõvi juba tulebki! (Tuleb Lõvi. Kõik tõusevad püsti.) LÕVI (põriseva bassiga): Tervist, lapsed! KÕIK: Tervist, õpetaja! LÕVI: Istuge! Kes täna puuduvad? JÄNES: Täna puudub Orav. LÕVI: Eile sai puude otsas karelda, täna kooli ei saanud! JÄNES: Õpetaja! LÕVI: Mis on, Jänes? JÄNES: Rebane tuli meie klassi. LÕVI: Rebane? REBANE (lähemale astudes): Tere hommikust, lugupeetud õpetaja! Ka mina sain aru, et tänapäeval peab iga loom haritud olema. HUNT (sosinal): Hakkab kavaldama... REBANE: Isegi eeslid ja lambad õpivad, oinastest rääkimata... Miks siis mina ei võiks õppida? LÕVI: Sinu jutt on sulatõsi, aga sa pead esimesest klassist alustama. Hunt, juhata Reinuvader esimesse klassi. HUNT: Hea meelega! Rein, hakka aga astuma. REBANE: Õpetaja, me oleme kõik redelit mööda üles roninud. Olen tähele pannud, et üks loom saab ühe hüppega kõrgemale kui teine mitme hüppega... LÕVI: Ja siis? REBANE: Minu isa teadis kõnelda, et iga Rebane peab oma haridusteed neljandast klassist alustama. Nii on see juba ammust ajast olnud, ja mina ei taha seda head kommet rikkuda. LÕVI: Nüüd on uus seadus - kõik loomad peavad alustama õppimist esimesest klassist. REBANE: Lugupeetud õpetaja, iga seadust võib muuta. Lõvi on ju kõige julgem loom, tema vastu ei saa keegi! LÕVI (meelitatult): Ja - jah! REBANE: Lugupeetud õpetaja, te võite mu teadmisi kontrollida. LÕVI: Istu tagumisse pinki! Tunni lõpul kontrollime. HUNT: Nüüd on Rebane omadega vahel! KARU: Lõi kodus lulli, temal mõned teadmised! LÕVI: Vaikust! Jätkame tundi. Mis oli tänaseks õppida? JÄNES: Lõvi võit Elevandi üle. LÕVI: Õigus! Vastama tuleb... Karu. (Karu ohkab. Jänes kihistab naerda.) KARU: Loomad... mõmm... elasid... mõmm... väga ammu... See oli ammu... mõmm.... hulga aega tagasi... mõmm... väga kauges minevikus... LÕVI: Edasi! KARU: Ja siis... siis... ja siis... LÕVI: Mis siis? KARU: Siis... mõmm... siis sündis Elevant. LÕVI: Istu kohale! Kaks! See on sul kolmandal veerandil juba neljas kaks. Hommepäev olgu isa koolis ja rihm kaasas! (Karu istub kohale.) KARU (Hundile): Ei näkanud... LÕVI: Järgmisena tuleb vastama ... Hunt. HUNT (tasa): Olen omadega läbi! Jänes, ütle ette! (Hunt longib klassi ette.) LÕVI: Kuhu päevik jäi? HUNT: Koju. LÕVI: Homme esitad päeviku! HUNT: Jah, õpetaja! LÕVI: Jutusta! HUNT: Loomad elasid väga ammu. Neil oli riik... (Paus.) LÕVI: Kas kõik? HUNT: Ei... (Sosinal.) Jänes! Ütle ette! LÕVI: Mis sina, Jänes, seal vehid! JÄNES (lõdisedes): Niisama. LÕVI: Hunt, edasi! HUNT: Loomad elasid väga ammu. Neil oli riik ja neil oli... Nagu pühiti meelest... LÕVI: Sinul, Hunt, on viimasel ajal kõik meelest pühitud. See polegi ime, sest rohkem võib sind metsas kolamas kohata, kui raamatute taga istumas näha. Istu! Kaks! (Hunt läheb kohale.) LÕVI: Vastama tuleb Jänes! (Jänes hüppab kärmesti klassi ette.) JÄNES (vuristades): Juba ammusest ajast sai kõige võimsamaks loomade riigiks Imetajate riik. Pika ja raske heitluse järel saavutas ülemvõimu Elevant, kellel oli pikk lont ja tugev kere. Elevandi... Elevandi... Elevandi... Issand, mis sõna seal oligi? Mis sõna? Elevandi, Elevandi, Elevandi... Olen unustanud... (Puhkeb nutma.) LÕVI: Häbi sulle, Jänes! Ise tahad klassi kõige paremaks õpilaseks saada. Seekord... vaevalt kolm. REBANE: Õpetaja, lubage minul... LÕVI (imestunult): Sina tahad vastama tulla? REBANE: Kas lubate? LÕVI: Jaa - jaa... Palun. KARU ja HUNT (imestusega): Ohoo! (Rebane läheb klassi ette.) REBANE: Elevandi valitsusse pugesid aga eeslid ja lambad, kes oma rumalusega teiste loomade elu väljakannatamatult raskeks tegid. Elevandi võimu vastu astus esimesena kartmatu Lõvi, kes peale jõu omas ka teravaid hambaid ja uhket rühti. Kohmaka Elevandi ja kartmatu Lõvi vahel puhkes sõda. Sõjast väljus võitjana Lõvi, kes sellest ajast peale loomade kuningaks valiti. LÕVI: Aitab, Rebane! Viis! KARU ja HUNT (üllatunult): Ohoo! LÕVI: Tubli! Hakkad neljandas klassis käima! HUNT: Aga kas Rebane matemaatikat oskab? LÕVI: Hunt, esita rebasele ülesanne! HUNT: Kohe! Annan hästi raske... Kui palju on... kolm korda viis? KARU: Ahah? REBANE: Viisteist. KARU ja HUNT (üllatunult): Ohoo! KARU: Nüüd annan mina. LÕVI: Palun, Karu! KARU: Kui palju on neli korda viisteist? HUNT: Ahah! KARU: Seda sa ei tea, Reinuvader! REBANE: Kuuskümmend. KARU, HUNT ja JÄNES (koos): Ohoo! LÕVI: Karu, kas Rebase vastus oli õige? KARU (vastumeelselt): Õige. (Kell heliseb.) LÕVI: Võtke Rebasest eeskuju! Tund on lõppenud. (Lahkub.) HUNT (kutsudes Karu ja Jänest kõrvale): Uskuge mind, Rebasel peab mingi kavalus olema. KARU: Kindlasti kavalus! HUNT: See peab üks väga kaval kavalus olema. KARU: Kui saaks kuidagi teada... HUNT: Uurime järele! JÄNES: Õigus! Uurime järele. HUNT: Ja kui teada saame... JÄNES: Siis kaebame Lõvile... HUNT: Narr, jälle kaebama! Meile kulub see kavalus endale ära. Siis lööme kodus lulli, ja koolis vastame viitele. Ehee! JÄNES: Tss! Rebane tuleb! HUNT: Kuidas koolis meeldib, Reinuvader? REBANE: Suurepäraselt! HUNT: Soovin õnne! REBANE: Mille puhul? HUNT: Said kohe neljandasse klassi. KARU: Palju õnne! JÄNES: Palju õnne! REBANE: Mis te nüüd... HUNT: Armas Reinuvader, meil on sulle üks väike jutt. REBANE: Kuulan. HUNT: Ütle, kuidas sa kõike nii hästi tead? REBANE: See on saladus. HUNT: Teame, et saladus... REBANE: Ja veel suur saladus. KARU: Kindlasti suur. HUNT: Klassikaaslastele võiksid ikkagi rääkida. Tahame kogu klassiga viitele õppida, siis saame kevadel ekskursioonile. REBANE: Ei! Saladust ma ei reeda! HUNT: Kui me sind palume? REBANE: Ei aita! HUNT: Me laseme põlvili. REBANE: Ei aita! KARU: Me kolgime su läbi! REBANE: Ka ei aita! HUNT: Tahad, ma toon sulle kotitäie kalu? REBANE: Iga nädal kott? (Ohkab.) Olgu... KARU: Mina toon sulle purgi mett. REBANE: Iga nädal purk. KARU (ohkab): Olgu. JÄNES: Mina võin sulle purgi koort tuua. REBANE: Iga päev. JÄNES: Isver! (Ohkab.) Olgu. REBANE: Ja minu kavalust ei tohi te kellelegi edasi rääkida. Kardan kõige rohkem inimeste lapsi. Kui nemad minu saladusest teada saavad, võivad kõik väga targaks muutuda, aga targad inimesed suudavad meid metsast kinni nabida. Selge? JÄNES, HUNT ja KARU: Selge! REBANE: Tulge siis siiapoole! Siin ei kuule meid keegi. (Karu, Hunt ja Jänes poevad Rebasele lähemale.) HUNT (kannatamatult): Noh? KARU: Me ootame. REBANE: Kes kannatab, see kaua elab. (Osutab oma raamatukotile.) Jänes, ava minu koolikott! (Jänes teeb koti lahti.) REBANE: Mida te seal näete? Vaadake terasemalt! JÄNES (pettunult): Mitte kui midagi! REBANE: Kuidas? KARU: Sinu kotis on ainult kooliraamatud. REBANE: Nendes seisabki saladus. HUNT: Mis? KARU: Kus? JÄNES: Kuidas? REBANE: Õppige raamatutest kõik ilusasti selgeks, siis oletegi kõige targemad. JÄNES, HUNT ja KARU (pettunult): Ohoo! REBANE: Aga mina lähen nüüd jalutama. (Laulab): Loomad tuppa, Rein, kus aabits? (Lahkub.) JÄNES (Rebasele järele vaadates): Peab vist lõpuks õppima hakkama... HUNT: Peab vist jah... KARU: Mõmm... Ega teisiti saa... Pioneer laulab, mängib, tantsib. Repertuaarivalimik. - Tallinn: Eesti Raamat, 1974. - Lk. 94 - 97. |