PUNANE LILL
Elar Kuus

I

Ega koobas eriti mugav elamu olnud. Kõige hullem, et seal veristasid Atit esiletungivad kaljunukid. Ati otsustas need nukid kirvega tasasemaks toksida. Korraga lipsas kirves varre tagant minema.

"Kuhu-kuhu!" manitses Ati kirvest. Too vastu: "Lasen jalga."
"Miks?"
"Sest köitsid mu varre külge. Köidikuid ma ei salli."
"Jää minuga," kauples Ati. "Meisterdan sinusse varre tarbeks nii ilusa augu, millist pole seni ühelgi teisel kirvel."
"Sa ei oska."
"Proovin."

Naha servadesse oli Ati augud torkinud kondikesest naaskliga. Nii pisikese riistaga kirve sisse auku ei tee! Sestap võttis Ati suuremaks naaskliks hirve reieluu. Lihtne torkamine ei aidanud, pidi reieluuga pikemat aega puurima. Luu püstihoidmiseks ehitas Ati toigastest raami.

Luu ringiajamiseks mässis vibunööri luu ümber. Kui ta siis vibu nagu saagi edasi-tagasi liigutas, käis luu ringi ning hõõruski kirvesse augu. Selline PUUR osutus Ati esimeseks masinaks.

II

Kirves oli augu peale ülirõõmus ega mõelnudki enam minema lipsata. Ati aga oma heameeles puuris auke mujalegi.
Kui ta puuhalgu peenikese kepiga puuris, läks auk palavaks, sealt tõusis suitsu. Ati keerutas kepikest veel kärmemini ringi. August lõkatas välja tuleleek.

"Aih, punane lill!" karjatas Ati. Jahmatusest toibunud, päris ta punaselt lillelt: "Kas oled mu sõber või vaenlane?"
"Olen vaenlane, kui mind hooletusse jätad," praksus punane lill. "Kui mind hoiad, olen sõber."

Ati hoidis punast lille hellalt, asetas ta keset koobast, toiduks kogus talle kuiva hagu. Külmapoiss, kes oli vahepeal koopa üles leidnud, kartis punast lille koledasti ega söandanud koopasse piiludagi.