NÄPISTAJA
I Sel ajal kui Ati öösel aasal magas, näpistati teda varbast. Ati ärkas: kas hunt? Ta ei näinud kedagi, uinus uuesti. Samas näpistati teda säärest, ühtlasi ähvardati: "Teen sinust jääpurika." Kärisevast häälest tundis Ati näpistaja ära: Külmapoiss! See võrukael võiks teda küll jääpurikaks teha - ning ega ta siis enam suudaks hunti tagasi lüüa! Kuhu end Külmapoisi eest peita? Ati oli päeval jahil käinud, tabatud metslooma naha siiasamma murule visanud. Nüüd pistis ta jala naha alla. Külmapoiss ei saanud enam jalga kätte, kuid näpistas Atit puusast. Ati kobis kavalalt juba üleni naha alla, Külmapoiss jäi esialgu päris nõutuks.
II Arusaadav, et Ati nii hästi kaitsva metsloomanaha hommikul kaasa võttis ja õlgadele tõmbas. Et nahk maha ei kukuks, kinnitas selle puupööradega ümber kere. Puupöörade jaoks torkas naha servadesse terava kondikese abil augud. Too kondike oli tema NAASKEL, metsloomanahk tema esimene KEHAKATE. Aga eks Külmapoisski läinud talve tulekuga järjest kavalamaks, koguni häbematumaks. Ühel ööl avastas ta Ati kehakattes pilud, puistas sealt lund sisse. Ati asus tihedasse tammikusse magama, Külmapoiss puges talle järele. Ati ronis paksu põõsasse. Külmapoiss katkus põõsalt lehed ära, pildus laiali, ja jälle oma lumega platsis. Lõdisevale Atile meenus, et oli kunagi mäenõlvakul KOOBAST märganud, mille suud kaljurahn varjas. Ta peitiski end Külmapoisi eest koopasse, see sai ta elamuks. |