KIRI

Millal hakkasid inimesed kirjutama ja kirja lugema? Väga- väga ammu. Kaljule on joonistatud pikkade sarvedega põdra pilt. See maaliti siis, kui inimesed elasid alles koobastes. Kui taheti kirjutada sõna "põder", maaliti kaljule või kraabiti loomaluule lihtsalt põdra kujutis. Kui aga taheti edasi anda tervet lugu jahilkäigust, joonistati jahilkäigu pilt.

Muistsetele hauakividele on raiutud pilte surnud inimeste kangelastegudest. Ühe pealiku hauakivil on lugu tema viimasest lahingust. Keskpäeval (päike) algas lahing (sõjakirves), mis kestis kaks kuud (kaks kuusirpi). Lahingus võitis pealik 18 vaenlast ( joonekesed sõjakirve all) ja sai ka ise surma (selili kukkuv hirv). Hirvekujutise järgi võib arvata, et pealiku nimi oli ehk Võimas Hirv või Väle Hirv.

Vanad egiptlased kirjutasid juba eriliste märkidega - hieroglüüfidega. Märke oli tohutu palju: madu, silm, käsi, jalg, palmileht, põrnikas, laev, ruut, kolmnurk, siksakjoon, inimene kükakil, inimene ülestõstetud kätega jne. Iga selline märk tähendas sõna või silpi.

Ennemuistsete rahvaste, babüloonlaste ja assüürlaste kirjatähed ei olnud enam pildid, vaid kiilukujulised kriipsukesed. Seda kirja nimetataksegi kiilkirjaks. Kirjutamiseks kasutati kolmetahulist pillirookepikest. Sellega suruti kirjamärgid savitahvlisse. Kui kiri oli valmis, kuivatati tahvlit algul päikese käes ja hiljem põletati tules kõvaks. Iga kiilujoonekestest koosnev märk tähendas algul tervet sõna, hiljem silpi ja veel hiljem mingit tähte.

Paljude-paljude aegade möödudes muutusid muistsete rahvaste kirjamärgid tundmatuseni. Arenes ladina kiri. Selles kirjas loed ja kirjutad ka sina. Arenes slaavi kiri, milles loevad ja kirjutavad venelased, ukrainlased, valgevenelased ning veel mitmed teised rahvad. Kuid maailmas on paljudel rahvastel hoopis isesugused kirjamärgid, millest sa ei oska ainsatki sõna ega tähte kokku lugeda. Sellised on hiina, araabia ja heebrea kiri.

Täheke nr. 3 / 1975