KUIDAS ARENES INIMESE ELAMU
Algul ei olnud ürginimesel mingit kindlat eluaset ega peavarju. Ta liikus metsas, puhkas murul, kui hädaohtu ei olnud, ronis puu otsa või puuõõnde, kui ähvardas mõni hädaoht. Et puu otsas oleks parem puhata, valmistas ta sinna okstest ja lehtedest aseme, tegi samuti tuule ja vihma vastu varju. Hiljem hakkas asuma looduslikes koopais, mis olid palju kindlamaks peidupaigaks kiskjate vastu ja pakkusid paremat varju halbade ilmade puhul. Koopaelanik tundis juba tuld, oskas kivist valmistada lihtsaid relvi ja tarbeasju. Meie päevil on avastatud mõni selline koobas, mis omal ajal ühes oma elanikega maavärisemise või mõne muu loodusõnnetuse tõttu sattus maa alla, - ja välja kaevatud. Sealt on leitud koopaelanike luukeresid, kivist kirveid, nuge ja odaotsi, tulease, loomakonte ja nahajäänuseid. Mõne koopa seinalt on leitud terava kivikilluga joonistatud metshärja, mammuti ja teiste loomade pilte. Enam arenedes hakkas inimene ise ehitama endale eluaset ja peavarju. Valiti sobiv järve - või jõekallas, kuhu ehitati püstroikaist kojad. Teisal ehitati külad järve peale. Selleks taoti järve põhja vaiad, millele kinnitati palgid ja ehitati sild. Sillale ehitati puust või savist onnid, mis olid juba meie ehitiste laadi. Ühendust kaldaga peeti jämedast puust tühjaks õõnestatud lootsiku abil või ka selle tarvis ehitatud silla kaudu, mida häda ajal võidi ära võtta. Sellises vaikülas võis asuda juba palju perekam suguvõsa kui koopas. Karjakasvataja, kes pidi liikuma ühes karjaga ühest kohast teise, hakkas elama hõlpsasti kokkupandavas ja lahtivõetavas telgis. |