Alepõllul

Nad jõudsid metsa äärde, kus puud ja võsa olid ühes suunas maha langetatud.

Mehed tõmbasid kirved vöö vahelt ja asusid hoolega võsa raiuma. Kivikirved olid neil paksud ja pikkade vartega. Aeg-ajalt ihusid nad neid liivakivist tahuga, sest kirved polnud kuigi teravad.

"Jämedamad puud veame hobustega asulasse kütteks, peenemad jätame siia kuivama," seletas Soin. "Järgmisel kevadel põletame siin alet. Alepõletamiseks valime parajalt vaikse ilma. Vanem süütab tule. "Tuleke, aita seemnekest, seemneke, aita inimest!" ütleb vanem. Meil on kuuseoksad pihus, me valvame, et tuli laande ei kargaks. Varsti põleb kogu väli. Suits varjutab päikese ja tuhka pudeneb riietele. Kui tuli on töö teinud, võtame pikad kepid ja veeretame tukke, et need paremini põleksid. Õhtuks on tukidki põlenud. Tuhk annab maale rammu. Teisel päeval tuleme sarvest kõblastega ja kobestame mulla. Paar meest toovad kuusejändrikest äkke. Köidame äkke nööridega hobuse järele. Äke kobestab kiiremini kui kõblas. Jändriku puujuurega tõmbame mulda kitsa vaokese, kuhu naised terad poetavad.