SISALIKE MUNAD Hiidsisalike kivistunud luid ja isegi terveid luustikke on avastatud üsna rohkesti. Kuid hoolikaile otsingutele vaatamata ei õnnestunud teadlastel pikka aega leida sisalike mune. Ometi pidid nad kusagil maapõues tallel olema. Kuulusid ju sisalikud roomajate hulka, need aga paljunevad kõik munemise teel nagu linnud. Lõpuks sattus 1922. a. ameerika teaduslik ekspeditsioon Gobi kõrbes hiidsisalike kivistunud munadele. Suurimad neist olid kahekümne sentimeetri pikkused. Mõnes munakivistises leidus isegi sisalikuloodete luujäänuseid. Kuidas küll võisid saja miljoni aasta taha säilida ürgsisalike munad, pealegi veel loodetega. On ju teada, et sisalikud ei haudunud ise poegi välja. Nad munesid oma munad kuhugi lohku, kraapisid liiva peale ning kõndisid oma teed, jättes munad saatuse hooleks. Edaspidise eest hoolitses juba päike, tema soojus “haudus” pojad munadest välja. Nähtavasti kuhjasid liivatormid aga ühele ”pesale” säärase liivakoorma, et munades arenenud sisalikumaimud lihtsalt lämbusid. Aastatuhandetega hakkas mune kattev esimene liivakiht uute tuiskliiva lademete all kivistuma. Kivistusid ka munad. Kuni teadlased nad ühel ilusal päeval välja kaevasid. Akimuskin, Igor. Kui krokodillid lendasid.- Tln.: 1984. |