PTEROSAURUSED
…Tõmmuveeline soo. Ja udulaam ta üle. Määratu “lohe” veab õõtsikul osje lömastades vaevaga edasi oma mitmetonnist keret. Jalad on sel lohel jämedad kui jändrikud tammetüved. Saba siugleb mustjaspruunil soovikul järel nagu madu. Korraga libiseb kellegi tiivuline vari üle mädamaa. Lohe seirab seda täissöönud hiiglase laisal pilgul. Ometi oli, mida vaadata - soo kohal lendas krokodill. Arutu hulk sääraseid lendajaid, igasuguseid “krokodille” tiirles noil aegadel maa kohal. Oli suuri ja väikesi, mõned varblase, teised koguni paari kotka suurused. Need olid tiibsisalikud - pterosaurused, keda kandsid puult puule nende nahksed, otsekui pärgamentjad tiivad. Tiibsisalikud puhkasid puude okstel, kükitades seal õudsete äbarditena. Tiibsisalike esindaja oli ka pterodaktülos, kelle nimi on tulnud kreekakeelsetest sõnadest pteron - tiib ja daktylos - sõrm. Niisiis sõrmtiib. Nimi on tabav, sest sisaliku esijalal oli neli varvast (või sõrme): kolm väikest, neljas aga kahe kehapikkuse jagu välja veninud. Ebatavaliselt pikka neljandat varvast ühendas piki keret tagajalaga õhuke nahkne kile nagu nahkhiirtel. See moodustaski pterodaktülose tiiva. Pika ja kitsa, päris pääsutiiva moodi. Kuid leidus ka lühikeste ja tömpide tiibadega sisalikke. Võis kohata pikasabalisi, nudisabalisi ning hoopis sabatuid. Osa lendas ringi peamiselt päevavalges, teised, kelle silmad nägid imehästi ka pilkases pimeduses, öösel. Oli sisalikke lausa krokodillilõugadega, suu otsast lõpuni hambaid täis. Need toitusid kaladest ning lauglesid vee kohal nagu kajakad. Oli ka päris hambutuid, kes jahtisid putukaid, nagu teevad seda tänased nahkhiired või pääsukesed. Suurim tiibsisalikest - pteraanodon oligi üks sellistest hambulistest tiivulistest.
Akimuskin, Igor. Kui krokodillid lendasid.-Tln.: 1984. |