Plesiosaurus ( Plesiosaurus dolichodeirus )
 
Plesiosaurus kuulus Plesiosaridae sugukonda ja Plesiosauria seltsi. Nad
elasid 200 miljonit aastat tagasi.
Arvatakse, et Loch Nessi koletis - kui selline olemas on - on
plesiosaurus. Kuid sellele räägib vastu, et plesiosaurused surid välja
65 miljonit aastat tagasi, aga Loch Nessi järv oli veel 12 tuhat aastat
tagasi kinni külmunud.
Perekonda Plesiosaurus kirjeldati esmakordselt 1821. aastal, kui oli
kõigepealt uuritud tähelepanelikult ihtüosauruse jäänuseid, tuldi
järeldusele, et tegemist on teise rühma kuuluva liigiga. 1824. aastal
avastati esimene täiuslik plesiosauruse skelett.
Plesiosaurus ei kasutanud ujudes saba, vaid nelja võimsat jäsemeid
meenutavaid loibi. Plesiosauruse liikumisviis meenutas arvatavasti
nüüdisaja kaheseid aerupaate. Esiloibi kasutas ta arvatavasti samamoodi
kui tänapäeva merelõvid ja pingviinid. Tagaloiba kasutas ta suuna
muutmiseks ja edasiliikumiseks. Maa peal liikumine võis talle väga
ebamugav olla ja teadlased oletavad, et ta ei lahkunudki veest.
Plesiosaurus võis neelata suuri kivikamakaid, et tulla toime kopsudes
õhu poolt tekitatud väljasurvega.
Plesiosauruste paljunemise kohta pole peaaegu üldse teavet. Arvatavasti
oli tegemist kehasisese viljastamisega. Pojad sündisid oletatavasti
eluspoegimisega, pole teada, kas vanemad peale sündi oma poegade eest
hoolitsevad. Pole välistatud, et noored plesiosaurused elasid alguses
magevetes, ning hiljem suundusid ise merre.
Plesiosauruse lõuad ei olnud mõeldud saagi närimiseks, vaid selle
haaramiseks. Kui plesiosaurus sulges suu, siis katsid üla- ja alahambad
üksteist, nii sai ta saagi lõksu püüda ja alla neelata. Põhiliseks
toiduks olid väikesed kalad ja keskmised kalad, peajalgsed ja
vähilaadsed. Arvatavasti surmas plesiosaurus saagi lõugade vahel
pigistades. Tema pikk ja painduv kael täitis saagi tagaajamisel tüüri
rolli.
Plesiosaurus langes tõenäoliselt suuremate lihasööjate ohvriks. Ilma
kaitsva kilbita ning pikka ja peene kaelaga oli plesiosaurus üsna abitu.
Kaitseks oli talle vaid hea nägemine, kaitsevärvus ning osavus.
 
Kasutatud kirjandus: "Loomariigis" ( Väljasurnud loomad)
EE nr. 7 lk 357