PARTNOKKSISALIKUD
Tänaste laste jaoks päris imeelukad olid needki kümme meetrit pikad ja viis meetrit kõrged sisalikud, kes pesitsesid tollal jõgede - järvede kallastel. Päevast - päeva paterdasid nad mudases kaldavees, tuhnides oma nokataolise koonuga kaldamudas. Koonu sarvestunud otsik oli neil hiidsisalikel pardinokana välja veninud. Nokk oli eest küll hammasteta, seevastu külgedel kulges hambaid mitmes tihedas reas. Ja palju neid siis oli, küsite kindlasti. Tuhandet kaks vähemalt. Nähtavasti kuuluvad partnokksisalikud kõige paremini hammastega varustatud maismaaloomade hulka. Jääb arusaamatuks, mistarvis oli neil niipalju hambaid? Polnud nad ju kiskjad, polnud üldse sõjakadki. Partnokksisalikud toitusid hoopis vetikaist ja muudest veetaimedest. Süües laskusid nad neljale jalale, käimiseks pruukisid aga ainult kahte jalga. Vaenlase eest põgenesid partnokksisalikud vette. Oskasid nad ju suurepäraselt ujuda. Esijäsemete varbaid ühendas neil ujunahk nagu meie partidel.
Akimuskin, Igor. Kui krokodillid lendasid.-Tln.: 1984. |