LOHEJUTT V
See töö võttis neil kogu ülejäänud osa päevast ning terve järgmisegi - mis oli küll kolmekuningalaupäev, kuid pidustuste peale ei mõelnud keegi. Talumees Giles jõi sel puhul tavalisest rohkem õlut, kuid õnneks lohe magas. Tühja kõhu ja mõõgad oli ta seks korraks täiesti unustanud. Kolmekuningapäeva varahommikul läks külarahvas künkast üles, kaasas oma kätetöö veider tulemus. Giles juba ootas neid. Nüüd ei olnud tal enam ühtegi vabandust ette tuua, ja niisiis panigi ta soomusvammuse selga ning põlvpüksid jalga. Mölder itsitas pihku. Siis tõmbas Giles oma käänissaapad jalga ja kinnitas nende külge paari vanu kannuseid, ning pähe seadis ta nahaga kaetud kiivri. Viimasel hetkel surus ta kiivri otsa veel vana viltkaabu ja tõmbas turvistiku peale oma avara halli keebi. "Mistarvis see hea on, peremees?" küsiti talt. Rõngad olid vammusele õmmeldud nii, et nad ulatusid vaheliti, ülemised rippusid alumiste peal, ja selge see, et nad kilisesid. Keep küll mõnevõrra summutas seda kilinat, kuid Giles nägi oma varustuses ikka pentsik välja küll. Keegi talle seda muidugi ütlema ei hakanud. Vöö tõmmati talle suure vaevaga ümber ning mõõgatupp riputati selle külge, aga mõõka pidi ta käes hoidma, sest tupes oleks see püsinud veel ainult kõigest jõust surutuna. Talumees hõikas Garmi. Omast arust oli ta õiglane mees. "Sina,
koer," ütles ta, "tuled minuga kaasa." Siis kutsus talumees Giles ligi oma halli mära. Mära heitis talle imeliku pilgu ja kirtsutas kannuseid nähes nina. Aga ta laskis talumehel sadulasse ronida ning siis asusidki nad teele, kusjuures ükski neist ei olnud selle üle õnnelik. Nad traavisid läbi küla ning külarahvas plaksutas käsi ja hõiskas, enamasti küll aknast välja vaadates. Talumees ja tema mära püüdsid teha nii head nägu kui vähegi suutsid, kuid Garmil puudus igasugune häbitunne ja ta hiilis teiste kõrval, saba sorus. Küla serval sõitsid nad üle jõesilla. Kui nad lõpuks kindlalt nägemiskaugusest väljas olid, läksid nad traavilt sammule üle. Sellegipoolest jätsid nad liiga kiiresti selja taha kõik talumees Gilesi ja teiste Hami elanike maad ning jõudsid paikadesse, kus oli käinud lohe. Ümberringi paistsid murtud puud, kõrbenud hekid ja mustaks tõmbunud rohi ning valitses vastik, jubedust tekitav vaikus. Päike paistis heledasti ning talumees giles hakkas soovima, et tal jätkuks julgust mõned ihukatted seljast koorida; ka arutas ta endamisi, kas viimane õlletoop mitte liiast ei olnud. "Kena jõuluaja lõpp küll, pole midagi öelda," mõtles ta. "Ja ma olen tõesti õnnega koos, kui sellest ka minu enda lõpp ei saa." Ta pühkis suure taskurätiga näolt higi - taskurätt oli roheline, mitte punane, sest punased hilbud ajavad lohet marru, või nii ta vähemalt oli kuulnud räägitavat. Lohet ta aga ei leidnud. Giles sõitis mööda mitmeid teid ja tanumaid ning üle teiste talumeeste mahajäetud põldude, aga lohet ei leidnud ta ikka. Garmist polnud muidugi mingit kasu. Ta püsis otse mära kannul ning keeldus oma nina kasutamast. Lõpuks jõudsid nad ühele käänulisele teele, mis oli vähe kannatada saanud ning vaikse ja rahuliku väljanägemisega. Kui nad umbes poole miili jagu seda mööda olid läinud, hakkas Giles mõtlema, et ta on vist oma kohuse täitnud ja teinud kõik, mida tema hea nimi nõudis. Ta oligi juba otsustanud, et on küllalt kaua ja küllalt kaugelt otsinud, kavatses just tagasi pöörduda, endal mõttes lõunasöök, ja see, kuidas ta sõpradele seletab, et lohe oli teda nähes lihtsalt minema lennanud, ning siis keeras ta ümber ühe järsu käänaku. Ja ennäe, seal lamas lohe, kere poolest saadik üle lõhutud heki, hirmus pea otse keset teed. "Appi!" karjatas Garm ja pani plehku. Hall mära patsatas
istuli ja talumees Giles kukkus tagurpidi kraavi. Kui ta sealt jälle pea välja pistis,
vaatas lohe talle vastu, silmad pärani. Ta ronis kiiresti kraavist välja ning taganes halli mära poole. Mära
oli nüüd jälle jalul ja näkitses küllaltki muretul ilmel teeservast rohtu. "Seda küll," vastas ta. "Lausa moeröögatus. Aga ma
pean oma koera üles otsima. Ma arvan, ta läks vist jäneseid jahtima." |