LOHEJUTT IV
J. R. R.Tolkien

Inimesed hakkasid nüüd jälle julgust saama. Mõned tegid luugid lahti ja pistsid pea aknast välja. Lõpuks keelitas vaimulik paari külaelanikku endaga kaasa tulema, aga õiget tahtmist selleks oli ainult möldril. Võimalus näha Gilesi tõelises kimbatuses oli tema meelest riski väärt.

Nad läksid künkanõlvast üles, heites siiski ärevaid pilke põhja poole, üle jõe. Lohest ei olnud kippu ega kõppu. Arvatavasti ta magas, sest jõulupühade aegu oli ta vägevasti söönud.

Vaimulik (ja mölder) prõmmisid talumehe uksele. Keegi ei vastanud, seepärast prõmmisid nad veel kõvemini. Lõpuks tuli Giles välja. Ta oli näost tulipunane. Ka tema oli hilise ööni üleval istunud ja suure hulga õlut joonud, ning üles ärgates oli ta sellega uuesti pihta hakanud.

Kõik kogunesid tema ümber, nimetasid teda Tubliks Egidiuseks, Vahvaks Ahenobarbuseks, Suureks Juliuseks, Kohkumatuks Agricolaks, Hami Uhkuseks, Kohalikuks Sangariks. Ja nad rääkisid Caudimordaxist, Sabanapsajast, Mõõgast-mis-ei-püsi-tupes, lipukirjast "Võit või Surm", Vabatmeeste Kuulsusest, Riigi Alustoest ja Ligimeste Hüvangust, kuni talumehe peas kõik lootusetult segi läks.
"No nii! Ükshaaval!" ütles ta, kui tal selleks võimalus avanes. "Mis asja see kõik nüüd tähendab? Teate ju, et mul on hommikused talitused teha."

Niisiis lasti vaimulikul olukorda selgitada. Seejärel oli möldril rõõm näha talumeest nii suures kimbatuses, kui ta hing iganes võis ihata. Kuid asjad ei läinud päriselt möldri ootust mööda. Esiteks oli Giles joonud hulga kanget õlut. Teiseks tundis ta kummalist uhkust ja julguse tõusu, kuuldes, et tema mõõk on tegelikult Sabanapsaja. Lood Bellomariusest olid talle poisipõlves väga meeldinud, ning enne kui tal õige aru pähe tuli, oli ta mõnikord igatsenud, et temalgi oleks üks imepärane sangarimõõk. Niisiis haaras Gilesi äkitselt kihk võtta Sabanapsaja ning minnagi lohejahile. Aga et ta oli eluaeg harjunud kauplema, siis tegi ta veel ühe katse asja edasi lükata.

"Kuidas!" ütles ta. "Ah et mina peaksin lohejahile minema? Oma vanade sääriste ja vestiga? Niipalju kui mina olen kuulnud, läheb lohejahiks vaja mingisugust soomusrüüd. Selles majas küll midagi säherdust ei leidu, see on kohe päris kindel," teatas ta.

Kõik möönsid, et lugu on täbaravõitu, kuid siis kutsuti kohale sepp. Sepp raputas pead. Ta oli pikaldane sünge mees, keda maakeeli tunti lõbusa Samina, kuigi tema tegelik nimi oli Fabricius Cunctator. Oma töö juures ei vilistanud ta kunagi muidu, kui mingi häda (nagu näiteks pakane maikuus) oli saabunud vastavalt tema ettekuulutusele. Et ta aga päevast päeva kõiksuguseid hädasid ennustas, siis tuli harva ette neid, mida ta kuulutanud ei olnud, nii et tal oli alatasa põhjust rahuloluks. See oligi sepa peamine rõõm, ning loomulikult oli talle vastumeelt teha midagi nende hädade ärahoidmiseks. Ta raputas uuesti pead.

"Mitte millestki ei saa ma ometi raudrüüd teha," ütles ta. "Ja see pole üldse minu ala. Kõige parem oleks, kui sa laseksid puusepal endale puust kilbi teha. Ega sa sellest küll suurt abi ei saa. Too lohe on ju tuline."

Kõigi näod venisid pikaks, kuid mölder ei loobunud nii kergesti oma plaanist saata Giles lohe juurde, kui ta minema nõustuks, või kui ta lõpuks ikkagi keelduks, siis võimalusest Gilesi kohaliku kuulsuse seebimull lõhki puhuda. "Kuidas oleks rõngassärgiga?" küsis ta. "Sellest oleks abi ning see ei pruugiks olla väga peen. Vaja oleks tarbeasja, mitte õukonnas uhkeldamise vahendit. Mis sa arvad oma vanast nahkvammusest, sõber Egidius? Ja sepikojas on suur hunnik igasuguseid ketilülisid ja rõngaid. Minu arust ei tea isand Fabricius isegi täpselt, mis seal kõik võib vedelda."

"Sa ei tea, mida sa räägid," vastas sepp rõõmsamaks muutudes. "Kui sa tõelist rõngassärki silmas pead, siis seda sa küll ei saa. Selle valmistamiseks läheb vaja härjapõlvlaste kunsti, sest iga rõngake peab nelja järgmise sisse sobima ja nii edasi. Isegi kui ma seda kunsti oskaksin, võtaks see töö mul mitu nädalat. Ja selle aja peale oleme kõik juba hauas," lõpetas ta, "või vähemasti lohe kõhus."

Rahvas ringutas kohkunult käsi ning sepa nägu kiskus naerule. Kuid külaelanikud olid nüüd juba nii hirmul, et nad ei tahtnud möldri plaanist kuidagiviisi loobuda ja pöördusid tema poole nõu saamiseks.
"Nojah," ütles mölder, "aga ma olen kuulnud, et need, kes vanasti lõunapoolsetest maadest säravaid soomussärke ei jaksanud osta, õmblesid terasrõngad nahkhame külge ja olid ka sellega rahul. Vaatame õige, mis selles suhtes saaks ära teha!"

Nõnda pidigi Giles oma vana vammuse lagedale tooma, ning siis tõtati koos sepaga sepikotta. Mitmeid aastaid polnud seal enam niiviisi kõigis nurkades tuhnitud ega vanarauahunnikut pea peale pööratud. Hunniku põhjast leiti terve kuhi roostest tuhmunud rõngakesi - need olid ära kukkunud mõne sellise unustusse langenud turvistiku küljest, millest mölder rääkis. Sam, kes muutus seda tõrksamaks ja mornimaks, mida lootusrikkama ilme asi võttis, pandi otsekohe rõngaid kokku korjama, sorteerima ja puhastama, ning kui sai selgeks (nagu sepp meelsasti rõhutas), et nii laia selja ja rinna katmiseks nagu isand Egidiuse oma neist ilmselt ei piisa, siis sunniti teda vanu kette lõhkuma ja lülisid nii ilusateks rõngasteks vasardama, nagu tema vilumus vähegi võimaldas.

Väiksemad terasrõngad kinnitati vammuse rinnaesisele, suuremad ja kohmakamad õmmeldi seljale. Seejärel, kuna uusi rõngaid ikka veel juurde tuli - nii rängalt aeti vaest Sammi takka -, võeti paar talumehe põlvpükse ja õmmeldi rõngad ka nende külge. Sepikoja ühest pimedast nurgast ülemiselt riiulilt leidis mölder koguni mingi vana kiivri raudtoestiku ja laskis kingsepal selle nii hästi kui võimalik nahaga katta.