LOHEJUTT III
J. R. R.Tolkien

"Kindel see, et lihtne, ja võib ka olla, et aus," vastas ta. "Aga kas siis lohe tapmiseks on vaja tingimata enne õukonda minna ja rüütliks saada? Selleks läheb tarvis ainult julgust, nagu ma alles eile isand Egidiuse enda suust kuulsin. Eks temal ole kindlasti niisama palju julgust kui ükskõik millisel rüütlil?"

Kõik juuresolijad hüüdsid läbisegi: "Muidugi pole vaja!" ja "Loomulikult! Kolmekordne hurraa Hami sangarile!"

Siis läks talumees Giles koju, südames väga kõhe tunne. Ta hakkas aru saama, et võibolla tuleb tal oma kohalikku kuulsust kinnitada ning et see võib osutuda ohtlikuks. Ta lõi koera jalaga ja peitis mõõga köögikappi. Sinnamaani oli see kolde kohal rippunud.

Järgmisel päeval jõudis lohe naabruses asuvasse Quercetumi külasse. Seal ei söönud ta mitte ainult lambaid ja lehmi ning paari õrnas eas inimest, vaid pistis nahka ka sealse vaimuliku, kes oli üsnagi järelemõtlematult püüdnud lohet patuteelt ära pöörata. Seepeale tõusis Hamis hirmus ärevus. Kõik külaelanikud eesotsas vaimulikuga läksid künkast üles talumees Gilesi palvele.

"Me loodame sinu peale!" ütlesid nad ning seisid ja lootsid seal, kuni talumehe nägu läks punasemaks kui ta habe.
"Millal sa kavatsed teele minna?" küsisid nad.

"Noh, täna ma küll enam ei jõua, selge see," kostis talumees. "Mul on kaelas terve hulk töid, sest karjus on tõbine ja mis kõik veel. Aga eks ma vaata seda asja."

Külarahvas läks laiali, kuid õhtul teati rääkida, et lohe on veelgi lähenenud, ning kõik kogunesid uuesti künkale.
"Me loodame sinu peale, isand Egidius," ütlesid nad.
"Einoh," vastas tema, "praegu on väga paha aeg. Mu mära hakkas lonkama ja uttedel on poegimisaeg käes. Ma vaatan seda asja, niipea kui mahti saan."

Niisiis läks rahvas veelkord laiali ning see ei sündinud päris ilma nurina või sosistamiseta. Mölder itsitas pihku. Vaimulik jäi teistest maha ja talumehel ei olnud kuidagi võimalik temast lahti saada. Kutsumata jäi ta õhtust sööma ja tegi sealjuures ühemõttelisi märkusi. Ta isegi küsis, mis on saanud mõõgast, ning käis peale, et seda talle näidataks.

Mõõk lebas köögikapis riiulil, kuhu ta vaevu ära mahtus. Niipea, kui talumees Giles selle lagedale tõi, kargas mõõk tupest välja ning talumees pillas tupe käest, otsekui oleks see teda kõrvetanud. Vaimulik hüppas nii järsult püsti, et ajas oma õllekruusi ümber. Ta tõstis mõõga ettevaatlikult üles ja katsus seda tagasi tuppe pista, aga tera ei läinud mitte jala võrragi sisse, ja nii kui ta käepideme lahti laskis, kargas mõõk jälle tervenisti välja.

"Heldeke! Väga iseäralik lugu!" ütles vaimulik ja silmitses põhjalikult nii mõõga tuppe kui ka tera. Vaimulik oli kirjaoskaja, talumees aga veeris vaevaga kokku ainult suuri tähti ning ei olnud omaenese nimegi lugemises päris kindel. Sellepärast ei olnud ta ka pööranud tähelepanu kummalistele tähtedele, mis mõõgatupel ja -teral ähmaselt näha olid. Mis puutub kuninga relvahoidjasse, siis tema oli mõõkadel ja tuppedel leiduvate ruunide, nimede ning teiste väge ja tähendust näitavate märkidega juba niivõrd harjunud, et ta polnud hakanud nendega oma pead vaevama; pealegi arvas ta, et need on ajast ja arust.

Aga vaimulik silmitses neid märke kaua ja kortsutas kulmu. Ta oli küll arvanud, et leiab mõõgalt või mõõgatupelt mingi kirja, ning tegelikult just see mõte oligi talle eelmisel päeval pähe tulnud, kuid see, mida ta nüüd nägi, üllatas teda, sest tähed ja märgid olid seal tõepoolest, ainult et ta ei saanud neist mõhkugi aru.

"Mõõgatupel on pealiskiri, ja mingid… ee… raidkirjamärgid on näha ka tera peal," ütles ta.
"Kas tõesti?" küsis Giles. "Ja mida need võiks tähendada?"
"Kirjatähed on muistsed ja keel võõras," vastas vaimulik aja võitmiseks. "Asja peaks pisut põhjalikumalt uurima." Ta palus mõõga ööseks enda kätte ning talumees loovutas selle meelsasti.

Kui vaimulik koju jõudis, võttis ta riiulitelt alla hulga tarku raamatuid ning istus hilise ööni üleval. Järgmisel hommikul avastati, et lohe on veelgi lähemale tulnud. Kõik Hami elanikud panid uksed riivi ja katsid aknad luukidega; need, kellel olid keldrid, pugesid sinna peitu ning istusid värisedes küünlavalgel.

Aga vaimulik hiilis välja, kõndis ukse juurest ukse juurde ja jutustas kõigile, kes olid valmis teda läbi mõne prao või lukuaugu kuulama, mida ta oma uurimistööga oli avastanud.

"Meie tublile Egidiusele," ütles ta, "kuulub nüüd kuninga armulikkuse läbi Caudimordax, see kuulus mõõk, mida tuntud lugulauludes kutsutakse rahvapärasemalt Sabanapsajaks."

Need, kes seda nime kuulsid, tegid tavaliselt ukse lahti. Sabanapsaja kuulsus oli kõigile teada, sest see mõõk oli kuulunud Bellomariusele, kuningriigi kõige vägevamale lohetapjale. Mõnede kuulduste järgi pidi ta olema praeguse kuninga vanavanavanaisa. Tema tegudest oli loodud palju laule ja lugusid, ning kui need õukonnas olidki unustatud, siis külades peeti neid ikka veel meeles.

"See mõõk," ütles vaimulik, "ei püsi tupes, kui mõni lohe on lähemal kui viis miili, ning kui mõõk on vapra mehe käes, siis kindlasti ei suuda ükski lohe sellele vastu panna."