LOHEJUTT XI

"Mis sellega siis peab olema?" küsis lohe murelikult.

"Sa oled ligi kuu aega hiljaks jäänud," ütles Giles, "ja maksmise tähtaeg on möödas. Ma tulin nüüd tasule järele. Sa peaksid mult andeks paluma kogu selle vaeva pärast, mida ma olen pidanud nägema."
"Seda teen ma tõesti!" ütles lohe. "Parem, kui sa poleks endale siiatulekuga tüli teinud."

"Seekord on jutt igast viimasestki sinu varakübemest, ja et ei oleks mingeid laadavigureid," teatas Giles, "või sa jätad elu ja ma riputan su naha teistele hoiatuseks meie kirikutorni otsa."

"See on hirmus karmilt nõutud!" kurtis lohe.
"Kaup on kaup," ütles Giles.

"Kas ma võiksin endale jätta paar sõrmust ja kübekese kulda, arvestades, et ma maksan sularahas?" kauples lohe.
"Mitte vasknööpigi!" vastas Giles. Veidi aega tingisid ja vaidlesid nad nagu laadalised. Ometi lõppes asi nii, nagu võiski arvata, sest olgu muud mis on, aga tingimises olid vähesed talumees Gilesi vastu saanud.

Lohe pidi kogu tee oma koopani maas kõndima, sest Giles püsis ta kõrval ja hoidis Sabanapsajat üpris lähedal. Koopa juurde viis kitsas rada, mis lookles ümber mäe ülespoole ning millel nad mahtusid vaevu kõrvuti käima. Mära tuli nende kannul ja oli üsna mõtliku ilmega.

Mööda rada oli koopani viis miili, võib-olla sammuke rohkemgi. See oli ränk teekond ning Giles rühkis ähkides ja puhkides edasi, laskmata siiski lendmadu hetkekski silmist. Lõpuks jõudsid nad mäe lääneküljel koopasuuni. See oli suur, must ja heidutav, ning vasksete uste piitadeks olid seal jämedad raudsambad. Ammu unustatud aegadel oli see ilmselt olnud vägev ning uhke kindlus, sest lohed ise sääraseid ei ehita ega selliseid koopaid ei kaeva, vaid elavad pigem, kui vähegi saavad, muistsete sangarite ja hiiglaste hauakoobastes ja varakambrites. Selle maa-aluse koja uksepooled olid laialt lahti, ja nende varjus jäid nad pidama. Sinnamaani polnud Chrysophylaxil mingit põgenemisvõimalust avanenud, kuid nüüd, koduukseni jõudes, viskus ta ettepoole ja valmistus koopasse sööstma.

Talumees Giles sahmas tada lapiti mõõgaga. "Ptruu!" hüüdis ta. "Enne kui sa sisse lähed, on mul sulle veel midagi öelda. Kui sa väga kähku koos millegagi, mis tassimise vaeva väärib, väljas tagasi ei ole, tulen ma sulle järele ja lõikan sul hakatuseks saba maha."

Mära kirtsutas nina. Ta ei suutnud ette kujutada, et talumees Giles ükskõik kui suure hulga raha pärast üksi alla lohe urkasse läheks. Aga Chrysophylax ei kahelnud selles põrmugi, sest Sabanapsaja paistis nii helkiv ja terav ja puha. Ning võib-olla oli tal õigus, ja mära ei olnud kogu oma tarkusest hoolimata peremehes toimunud muutusest veel aru saanud. Talumees Giles tegi panuse oma heale õnnele ja hakkas pärast kahte kohtumist kujutlema, et ükski lohe tema vastu ei saa.

Igatahes ilmus Chrysophylax imekähku jälle välja, kaasas kakskümmend naela kulda ja hõbedat ning kirst sõrmuste, kaelakeede ja muude ilusate asjakestega.

"Noh!" ütles ta.
"Mis noh?" küsis Giles. "See ei ole veel pooltki kõik, kui sa seda silmas pidasid. Ja ma olen veendunud, et ka mitte pooltki sellest, mis sul sinna veel jäi."

"Muidugi mitte!" kostis lohe, täheldades üsnagi hämmeldunult, et võrreldes tolle päevaga külas, paistis talumehele taipu juurde tulnud olevat. "Muidugi mitte! Aga ma ei suuda ju ometi kõike ühe korraga välja tuua."

"Vean kihla, et kahe korraga ka mitte," ütles Giles. "Mine aga uuesti koopasse ja tule topeltkiirusega jälle välja, või ma annan sulle Sabanapsajat maitsta!"

"Oi ei!" vastas lohe, vupsas uuesti koopasse ja ilmus topeltkiirusega välja. "Noh!" ütles ta, pannes maha tohutu laadungi kulda ja kaks kirstutäit teemante.

"Proovi õige veel," soovitas talumees. "Ja sedakorda innukamalt!"

"See on karm, liiga karm," kurtis lohe uuesti koopasse kadudes.

Aga selleks ajaks oli hall mära enda pärast pisut murelikuks muutunud. "Huvitav, kes kogu selle raske kraami koju tarib?" mõtles ta ning vaatas kõiki neid kotte ja kirste sellise pika kurva pilguga, et talumees ta mõtteid aimas.

"Ära muretse, vanatüdruk," ütles ta. "Me paneme vana vingerdise vedama."

"Halastust!" ägas lohe neid sõnu kuuldes, sest ta tuli parajasti koopast välja, kaasas eelmistest suurem kullakoorem ja igavene hulk toredaid kalliskive, mis helkisid nagu roheline ja punane tuli. "Halastust! Kui ma seda kõike tassima pean, on mul hing niidiga kaelas, ja rohkem ei suuda ma igatahes ainsatki kotti kanda, löö mind või maha."

"Nii et sinna jäi siis veel varandust, eks ole?" küsis talumees.

"Jah," vastas lohe, "lugupidamise säilitamiseks mulle piisab." Haruldasel kombel kõneles ta tõtt, ja nagu ilmnes, oli see targasti tehtud. "Kui sa ülejäänu mulle jätad," lausus ta väga kavalalt, "siis olen ma igavesti sinu sõber. Ja kogu selle vara tassin sinu aususe enda koju, aga mitte kuningakotta. Veel enam - ma aitan sul seda enda käes hoida," lubas ta.