TAEVAKILLUD
Venda Sõelsepp

Kui Päike ja Kuu veel noored olid, elasid nad kaua aega kahekesi. Siis aga hakkas nende pere jõudsasti kasvama: sündisid väikesed tähepoisid ja -tüdrukud. Nüüd läks elu taevalaotuses hoopis rõõmsamaks. Tähed kilgendasid ja virvendasid lõbusasti ja neid sündis üha rohkem, nii et laotus jäi nii suurele perele varsti üsna kitsaks.

Päike tõi siis suure sinise kanga, ja et ta hästi rätsepatööd tundis, tegi ta taevalaotuse suuremaks, nii et kõigil lahedasti ruumi oleks. Aga et kangad tol ajal juba pikad ja kitsad olid, taevakumm aga ümmargune ja kumer, siis lõikas Päike kanga pikkadeks kolmnurkseteks siiludeks. Seejuures jäi hulk väikesi siniseid killukesi ja lapikesi üle, mida Päike ei raatsinud niisama ära visata, sest ta oli väga kokkuhoidlik peremees. Ta näitas kilde merele ja ütles: "Kas sina ei taha neid endale! Vaata, kui hea materjal ja ilus värv. Ehk saad kusagil millekski kasutada?"

Meri vaatas ja mõtles ja ütles siis, raputades oma valget pead: "Värv sobib mulle küll, aga killud on liiga väikesed. Ei saa neid kuhugi tarvitada. Minu piirid on ju laiad, minu vajadused suured. Aitäh pakkumise eest!"

Kord suvel, kui Päikese teekond viis teda madalalt üle Põhja jääväljade, võttis ta sinised killukesed kaasa ja näitas neid lumelagendikele: "Kas teie ei saaks neid kilde kasulikult ära tarvitada? Vaadake, milline materjal ja kui puhas värv!"

Põhja valged lagendikud vaatasid, pidasid nõu ja vastasid: "Värv on tõesti puhas ja materjal ka hea, ja nad sobiksid meie valge värviga samuti. Aga kui kauaks? Meil on ju alalõpmata üks tuisumöll ja juba mõne tunni pärast ei leia killukestki. Kahjuks ei saa me su kinki vastu võtta. Ehk leiad mõne teise, kellele see paremini sobib."

Siis näitas Päike siniseid taevakilde lopsakale troopikametsale. Aga see vastas upsakalt: "Milleks mulle see vilets kamalutäis siniseid lapikesi? Mul on endal selline värvideküllus ja lopsakus, et võiksin siit iga päev kümme korda rohkem ära anda, nii et keegi ei märkakski vähenemist. Ei vaja mina neid kaltse."

Nüüd ei osanud Päike enam kellelegi pakkuda taevakilde. Ta kandis neid mõnda aega taskus, siis aga unustas hoopis.

Ühel suveõhtul, kui Päikese teekond viis teda üle rukkipõllu, nägi ta seal tuttavat põllumeest koju minevat. Päike pani tähele, et mees kõnnib kuidagi eriti reipalt, kerge sammuga ja lõbusalt ning ümiseb mingit lauluviisi.

Päike peatus hetkeks ja küsis mehelt: "Kas sa väsinud ei olegi, et nõndas lõbusalt lauldes koju lähed? Pikk tööpäev on ju ikka seljataga.!"

Mees vastas: "Oh ei! Juba mitu päeva pole ma õhtuti väsinud. Minu põld toidab nüüd keha kõrval ka vaimu. Igal õhtul korjan ma rukkist kimbu neidsamu lilli, mis seal paari päeva eest äkki õitsema hakkasid." Ja mees näitas Päikesele kimpu taevasiniseid lilli. "Igal õhtul viin koju naisele kimbu lilli ja tema meel saab rõõmsaks. Aga minule maitseb leib hoopis teisiti, kui laual on lõhnava pätsi kõrval ka vaas nende siniste lilledega.."

Päike pistis käe salamahti taskusse: ennäe lugu, taskul oli auk põhjas… Järgmisel päeval oli Päikese tasku tühi, aga kõikide rukkipõldude servi mööda õitses kõrgete kõrte vahel kargeid taevasiniseid rukkililli.

Täheke nr. 9 / 1969