SIBULAPEALSED
V. Rosin

Ettevaatlikult, et vesi maha ei loksuks, pani Peeter klaasi aknalauale, kuhu paistis päike. "Mis sa teed?" küsis Marko.

"Vaata seda sibulat siin klaasis: tal on juured vees, aga kui ta on nõnda mõned nädalad seisnud, siis tuleb vars välja."

"Kuidas ta ilma mullata saab kasvada?" päris Marko umbusklikult. Ent Peeter ei tahtnud seletada. "Ise oled alles väike, kuid juba tahad teada, mida meie koolis läbi võtame!"

Marko solvus venna sõnadest ning läks teise tuppa. Tal pole vajagi Peetrit, ta proovib ise sibulat kasvama panna. Ja veel niimoodi, et keegi sellest teada ei saaks. Teeb täiesti salaja. Eks siis näe, kelle sibul parem välja tuleb!

Marko võttis köögikapist sibula, kallas klaasi vett ja mõtles: "Kuhu ma ta küll paneksin? Igal pool võidakse teda näha. Kui õige peidaksin sahvrisse?" Mõeldud - tehtud! Marko tegi sahvriukse lahti ja pani klaasi sibulaga ühte pimedasse nurka kasti taha.

"See on hea koht, siit ei leia teda keegi," arvas ta.
Päevad läksid mööda ja Peetri sibulast tõusis ilus roheline vars. "Oi, kui pikaks ta on kasvanud," rõõmustas Peeter, "päris hiiglane kohe!"

"Kas sa arvad, et minu oma on viletsam?" küsis Marko ja läks, nina püsti, sahvrisse. Ent kui ta oli klaasi tuppa toonud, siis nägi, et tema omal oli mitte roheline, vaid hoopis kollakasvalge vars ning seegi nii kidur, nagu oleks ta haige.

Marko vaatas nõutult ühelt sibulalt teisele. Ta ei saanud aru, kuidas nii võis juhtuda. Aga kas teie, lapsed, saate aru?