JAAK JA JÜRI
Jüri Rant

Tammiku - pere oli just lõunalauda istunud, kui poeg Jaak koolist saabus ja juba ukselt kuulutas: "Täna tõsteti meid naabri Jüriga esile." Niisugust uudist kuuldes jäi suurte senine jutt sinnapaika.
"Soo-oh?" kergitas vanaisa imestunult kulme. "Ei tea, mille eest siis?"

"Eks ikka kooliaia eest," uhkustas Jaak. "Meil on seal väiksemate osakond. Esimese klassi põnnidel herne- ja oapeenrad, teisel klassil kapsad ja kaalikad, aga meil, kolmandal, juba päris põõsad." Jaagu jutt jooksis nagu paisu tagant pääsenud vesi.

"Kas teate, kuidas Jüri suvel oma põõsaste eest hoolitses? Õpetaja rääkis. Kõigepealt tassis komposti, siis kaevas selle mulda, siis saputas tuhka, siis kõplas, siis kiskus umbrohtu. Aga kui kaua aega vihma ei tulnud, käis veel kastmas kah, vot!"

"Vaata Jürit!" kiitis ema. "Kui niiviisi hoolt kanda, on mustsõstral aastakasvud kindlasti meetripikkused."
"Olidki," noogutas Jaak. "Nii-ii pikad!" Ja ta sirutas käed laiali.

"Kui sedaviisi hoolitseda, hakkab kolmeaastane põõsas vist juba marju kandma?" arutas isa. Ja jälle noogutas Jaak agaralt: "Hakkab küll. Praegugi olid veel mõned marjad küljes. Mina sain kah proovida."

"Aga mis siis õpetaja sulle ütles?" küsis vanaisa. "Sina ju suvel kooliaias ei käinud." Jaagu suu venis heameelest laiaks. "Mulle ütles õpetaja, et kui sind, Jaak, ja sinu põõsaid kõrval ei oleks, ei näekski lapsed, mis hool ja vaev annavad."

Täheke nr. 8 / 1972