ALPIKANNIKESE KOLM SOOVI
Istusin sirelipõõsa kõrval pingil. Anu kükitas peenra ääres. Siis läks Tiia üle õue, käes lillepott. "Tiia, kuhu lähed?" hõikas Anu. "Viin oma alpi kannikese prüginõusse," vastas Tiia. Anu jooksis Tiia juurde ja nägi, et potis on longuvajunud roots ja selle küljes mõni krõbedaks kuivanud leht. "Miks ta ära kuivas?" küsis Anu. "Kas sa ei kastnud?" "Kastsin küll," kinnitas Tiia. "Iga päev kastsin." "Aga miks ta siis kuivas?" oli Anu nõutu. "Jaku, kas sina tead?" Ma ei teadnud. Ütlesin: "Lähme aiandisse, küsime järele." "Lähme!" oli tüdrukutel hea meel. Enne aga lippasid tuppa - Tiia emalt ja Anu vanaemalt luba küsima. Veidi aja pärast nad tulid: Tiial oli nüüd teine pluus seljas ja Anul patsid kollase lehviga seotud. Meie maja asub linnaserval. Vähe maad eemal on lilleaiand. Olen aiandis ennegi käinud, kuid Tiia ja Anu tulid siia esimest korda. Nad aina uudistasid suuri klaasseinte ja -katusega kasvuhooneid. Ühest kasvuhoonest tuli pikk mees välja ja küsis: "Lapsed, mis tuul teid siia kandis?" Vastasin: "Mina olen Jaak. Need aga on minu sõbrad Tiia ja Anu" Mehe näoilme muutus lõbusaks: "Ahaa, tahate vist vaadata, kuidas lilli kasvatatakse? Eks lähme siis! Mina olen aiandi agronoom." Anu tõmbas mind varrukast: "Kes see "agronoom" on?" Sosistasin vastu: "See on niisugune mees, kes tunneb hästi taimekasvatust." Kasvuhoones palavus otse lämmatas. Anu hakkas käega endale tuult lehvitama. "Miks siin nii kuum on?" küsis ta. Agronoom seletas: "Klaasid lasevad päikesesoojust sisse, kuid välja enam ei lase. Aiandililled on peaaegu kõik lõunamaalt pärit ja seepärast nad vajavad kasvamisel palju soojust." Esimene kasvuhoone kirendas nelkidest. Teises kasvuhoones olid valged liiliad, kolmandas punased, valged ja kollased roosid. Siis nägime närtsinud taimi. Neil oli pikk vars ja laiad lehed. "Surnud," kurvastas Anu. Agronoom raputas pead: "Need on ju kallad - talvelilled. Suvel magavad, sügisel ärkavad ja kogu talve õitsevad. Lilled kasvavad aastaaegade järgi. Kui lähete lillekauplusse kevadel, võite osta tulpe, nartsisse, hortensiaid. Suvel saate suvilevkoisid, begooniaid, roose, sügisel - krüsanteeme, astreid, talvel - alpi kannikesi." Tiia küsis: "Kus on alpi kannikesed?" Agronoom viis meid klaasraamidega kaetud lavade juurde. Tõstis ühe raami üles ja ütles: "Siin nad pottides on. Ainult lehed, pole õienuppugi. Alpi kannikesed hakkavad õitsema sügisel ja siis kohe talv läbi, naistepäevani välja." Tiia müksas mind: "Jaku, räägi sina…" Ma siis rääkisin: "Ei tea, miks alpi kannikesed toas nii ruttu närtsivad? Kui Tiiale veebruaris korv alpi kannikesi kingiti, läksid lehed juba mõne päeva pärast kollaseks ja õied vajusid longu. Tiia kastis lilli iga päev. Pani lilled ahjule lähemale, et neil hästi soe oleks. Kuid midagi ei aidanud!" "Hm!" tegi agronoom. "Tahate teada alpi kannikese kolme soovi? Kes tema soovid täidab, sellele ta õitseb mitu kuud järjest." "Kolm soo - vi!" imestsime. "Nojah. Esimene soov: olgu palju valgust. Siis ei lähe lehed kollaseks. Teine soov: kasta ainult paar korda nädalas. Alles siis, kui potis on muld kuivaks muutunud. Kolmas soov: ruum olgu jahe - nii umbes viieteistkümne kraadi ümber. Siis õied ei vaju loongu." Koduteel arutasime õhinal alpi kannikese kolme soovi. "Esimest ja teist on lihtne täita," arvas Tiia. "Aga kolmas?" küsis Anu. Ja mina vastasin: "See on alles pähkel!"
Täheke nr. 8 / 1968 |