REBANE JA OINAS

Kord suvel palaval päeval, kui pererahvas heinamaal oli, tuli rebane talu õue vaatama, kas midagi suupoolist saab. Õues kaevu ääres nokkis kukk. Niipea kui rebane kukke nägi, hakkas tal suu vett jooksma. Tasakesi hiilis ta kuke ligi. Hüpe! ning rebane lendas ülepeakaela kaevu.

Kaevus oli vähe vett ning ainult selle tõttu pääses rebane eluga. Kuid kukkudes lõi ta oma silmahamba vastu kivi pooleks. Mõtles nüüd mehike kaevus, et kuidas siit välja saaks; müürid on ronimiseks liiga siledad. Järsku kuulis pea kohal hüüdu: "Hei, vader, mis sa seal teed?"

Üles vaadates nägi oinast, kes kaevu äärde vett otsima oli tulnud. Rebane vastas: "Olen siin vilus. Üleval oli palav ning sellepärast tulin siia. Kui sul seal liiga soe on, siis võid ka siia vilusse tulla."

"Aga kuidas ma kaevu saan?" küsis oinas.

"Eks hüppa," oli vastus.

Oinas hüppaski kaevu. Rebane kohe hädaldama: "Ära tapa mind ära! Hoia nüüd vähe eemale ja anna mulle ka ruumi! Tõuse ometi püsti! Pane jalad seina najale ning toeta peaga kõvasti vastu!"

Oinas täitis rebase käsku. Rebane aga hüppas oina turjale, turjalt kaevu äärele ja sealt ühe jooksuga metsa. Oinal oli kaevus esiteks päris hea olla, kuid varsti hakkas külm. Viimaks hakkas ta appi hüüdma. Et aga pererahvas kodunt ära oli, siis ei kuulnud teda keegi. Õhtul, kui perenaine vett läks tooma, leidis ta kaevust oina ja aitas külmetava loomakese vabadusse.