Kuidas Viljandi endale nime sai

Mimmu

Elas kord vaene talumees, kes ainult tänu oma kasvatatud viljale ära elas.  Ta oli nii elades endale väikese maja ehitanud. Ta käis metsas seenel ja marjul ning jahtis loomi ja linde.  Vett võttis ta kaevust joogiks ja vilja kastmiseks. Tänu viljale oligi ta endale maja saanud ehitada ning aastatega oli ta rikkus kasvanud. Kord sattus tema juurde võõras mees, kes öömaja palus. Talumees oli nõus ning võõras mees jäi ööseks tema juurde. Hommikul läks mees ära. Ta tänas veel talunikku ja ütles: “Kui sa mind vajad, siis helista seda kellukest ja ma ilmun kohale.”
Järgmisel päeval tuli kohutav torm ja kiskus kõik talumehe vilja maast lahti. Talumees nägi seda ja helistas kellukest. Mees ilmus kohale ja küsis, mida talumees soovib. Talumees vastas: “Ma sooviksin, et mu viljapõld oleks jälle korras.” Mees võlus selle uuesti korda ja isegi paremaks viljapõlluks. Talumees sai väga rikkaks ja varsti võttis naise. Nad elasid õnnelikult kuni elu lõpuni. Sellest ajast peale kutsutaksegi seda kohta hea viljapõllu järgi Viljandiks.