KUST NEPP PIKA NOKA SAI
Mari muinasjutt

Oli kord aeg, mil nepp ja vares elasid ühe soo peal sõbralikult koos. Varesel oli siis veel pikk nokk, nepil aga lühike. Vaevalt sai päike nina üle metsalatvade tõsta, kui nepp juba toitu otsimas. Hüppab mättalt mättale, sorib tihedas rohus, songib samblas, solistab loikudes ja lombikestes.
Aga vares muudkui magab. Lendab alles siis puuladvast alla, kui kaste kuivanud.
"Hommikust, nepp!"
"Hommikust, vend vares!"
"Otsid muudkui toitu?"
"Otsin, vend vares!"
"Kuidas siis saak on?"
"Ei saa kiita. Kesine on."
"Haara sügavamalt, nepp. Põrnikad on ju sinu eest muda peale peitu pugenud," õpetab vares. Nepp pistab uuesti noka vette. Püüab sügavamalt rehitseda. Aga kuidas sa rehitsed, kui nokk lühike. Vares naerab naabermättal.

"Oh sa vaene nöbinokk! Vaata, kuidas meie mehed jahti peavad." Pistab oma pika noka vette, toksab siit, toksab sealt, ongi põrnikas käes.

Näljasel nepil kade meel. Tema juba pool päeva mättalt mättale hüpanud, nokka pole midagi saanud. Vares ärkas alles ja juba pruukost käes.

Kui vares õhtul kaseladvas end magama seab, hiilib nepp lähemale. Ilm on tuuline, puud kohisevad, varesel nii sügav uni, et ei kuule üldse, kui nepp tema noka kaasa kahmab ja enda oma asemele jätab.

Ärkab vares hommikul üles - nokka ei kusagil. Sööstab neppi taga ajama. Nepp ees, vihane vares järel, tiirutavad nad puude vahel. Nepil hakkab juba jaks kaduma. Viimases hädas peidab end põõsa alla. Sealt vares ei oska teda otsida.

Sellest ajast peale on nepil pikk nokk. Elu ei läinud tal aga põrmugi kergemaks. Varem hüples nepp rahuliku südamega mättalt mättale, nüüd muudkui vaata ringi, ega varest näha ole. Ja puu otsas ei või ka enam pesitseda. Peida end aga kõrgesse rohtu või põõsa alla.

Täheke nr.6 / 1980