KUIDAS KAAMEL SABAST, SARVEDEST JA SÕPRADEST ILMA JÄI
Tuva muinasjutt

Kunagi vanasti olid kaamelil ilusad haralised sarved ja pikk kohev saba. Loomade hulgas peeti teda lausa iluduseks.

Kord, kui kaamel jõe ääres janu kustutas, jooksis tema juurde maral ja ütles: "Laena mulle, vennas, oma sarvi. Ma lähen täna peole, tahaksin ennast pisut ehtida. Homme annan sulle sarved siinsamas paigas tagasi. Ausõna!"

Kaamel uskus ja laenaski. Vaevalt sai ta uuesti jooma hakata, kui jõe äärde kihutas hobune. Hirnatas tervituseks ja ütles: "Laena mulle, vennas, oma pikka kohevat saba. Ma lähen täna traavivõistlustele, tahaksin end pisut ehtida. Homme annan sulle saba tagasi. Ausõna!"

Kaamel laenaski hobusele saba. Palju päevi ootas ta jõe ääres maralit ja hobust. Üha harvemini kustutas ta janu. Aina vaatas ja vaatas kaugusse, kartes, et ei märka muidu laenajaid. Aga ei maral ega hobune hoolinud nüüd enam kaamelist.

Sellest ajast peale vaatabki kaamel ootava pilguga kaugusse ja kustutab harva janu. Maral aga põgenes taigasse, kus ta nüüd ilusate haraliste sarvedega uhkeldab. Et sarved laenatud on, langevad need igal aastal peast.

Hobune edvistab aga stepiloomade seas pika ja koheva sabaga. Kaameliga ta kohtuda ei armasta. Kui vähegi saab, hoiab temast eemale.

Täheke nr.9 / 1978