KUIDAS JÄNES SAI PIKAD KÕRVAD
R. Baradulin

Jänes rõõmsalt silkab koju,
sabatutt teeb sips ja saps,
sest et täna jänkupoju
on meil sünnipäevalaps.

Laual reas on sööke, jooke -
igaüks saab miskit head:
seenetorte, rohukooke
magussöögiks kapsapead.

Sõbrad koos on ümber laua,
pistab igamees mis jaksab.
Aga oodata veel kaua
tuleb Karu, tähtsat saksa.

Siis ta saabub: "Hiljaks jäin vist.
Mul on kole palju käimist…
Nüüd sind, Jänes, tervitan
ja veidi kõrvust kergitan."

Pärast seda tervitust
jänkul silme ees on must.
Sest et Karu ei saa aru:
kui su käpp on liiga vali,
siis ei tule välja nali.

Nüüd on jänkul vennikesel
kõrvad kui antennikesed.
Ning nüüd terve jänkusugu
sünnipäevast ei pea lugu.

Baradulin R. "Kas jõehobu haigutab?".- Tln. : Eesti Raamat, 1976.- lk. 16.-17.