KUIDAS LOOMAD JALGU VAHETASID
Ükskord said rebane ja põder kokku. "Mis uudist?" päris rebane põdralt. "Ei uuemat midagi," vastas põder. "Eile pidin äärepealt otsa saama. Kütt ajas mind taga, aga mina jäin sarvipidi okstesse kinni… Häda ja viletsus nende pikkade jalgadega - aina takerdun okste taha! Kuidas siis sina elad?" "Minu elu on ka kehv, kulla naaber," vastas rebane. "Kimbutavad kütid mindki. Häda ja viletsus nende lühikeste jalgadega - ei saa nagu vaja ümbrust silmas pidada." Loomad kukkusid kurtma, kui kehv elu neil on ja kui halvasti on kõik maailmas seatud: kes vajab pikki jalgu, sellel on need lühikesed, kes tarvitab lühikesi, sellel jälle pikad. Rebane pani ette: "Vahetame õige jalad ära, naaber!" "Vahetame," oli põder nõus. Vahetasidki jalad ära. Rebane vaatas ringi - pikkade jalgade otsas näeb ju kaugele - inimesi polnud läheduses näha. Lippas küla poole. Kange kanaliha isu tuli peale. Proovis pugeda kuuri, kus kanad õrrel istusid, aga kuidas sa pikkade koibadega poed. Proovis läbi seinaprao kana näpata, aga põdrajalgadel sõrad otsas, kuidas sa nendega saaki krahmad. Rebane ohkas ja kahetses kibedasti omi käppi taga: kui teravad küüned neil olid, kui mõnus oli nendega saaki kinni hoida ja lõhki rebida! Samas astus mees majast välja. Rebane kohkus ja pani plehku. Jooksiski näljasena minema. Saanud rebase jalad alla, jäi põder kasvult hoopis madalaks. Puges rohu sisse peitu, ise rõõmustas: "Nüüd on mul hea elu! Eemalt ei märka mind keegi!" Hakkas rebasekäppadel tasahilju astuma. Väsis üsna pea ära. Väsis ära ja nälg kippus näpistama. Kergitas vanast harjumusest pead, et noorte võsude ja lehtedega nälga kustutada. Matsutas mokki, aga ei oksad hakka hambu ühti - jalad ju lühikesed! Põder ohkas "Oeh - oeh, ilmaasjata vahetasin jalad ära! Küll olid mul head jalad, pikad ja tugevad! Need käpad ei saa ligigi! Lõppen nüüd nälja kätte hoopis ära…" Ja põder puhkes nutma. Äkki kuulis: keegi kihutab taigas ringi, ragistab otse tema poole tulla. Aga eks katsugu põder pisikestel rebasekäppadel joosta! Takerdus tuulemurdu, kukkus maha ja sulges silmad. "Noh, nüüd on mu otsake käes," mõtles põder. Ometi kuulis, kui rebane hüüdis: "Hei, naaber, kus sa oled?" "Ma olen siin," vastas põder. "Kas sina tegid taigas kära?" "Mina neh," ütles rebane. "Häda ja viletsus nende sinu koibadega! Tahan tasa hiilida, aga sinu jalad murravad oksi, tammuvad ja kopsivad. Pidin nende pärast äärepealt otsa saama!" "Ega minulgi sinu jalgadega mõnus ole - pisikesed teised ja nõrgad… Teeme õige uuesti vahetust, naaber!" Vahetasidki jalad ümber. Põtkas põder sõrgu vastu maad - mõnus! "Kui vahvalt on maailm seatud, et põder kõnnib sõrgadel!" rõõmustas ta. "Jalad toekad, sõrad kõvakad!" Rebane tiirutas oma käppadel ringi - mõnus! Käpad pehmed, küüned teravad, kõnnak tasane. Rebane kostis põdrale: "Tõtt räägid, naaber! See on ikka hästi seatud küll, et rebasel on pisikesed käpad ja teravad küüned." Jätsid siis hüvasti ja läksid oma teed. Sellest ajast peale loomad enam jalgu ei vaheta.
Täheke nr. 12 / 1978 |