KUIDAS NINASARVIK SAI OMA NAHA Õige vanasti elas ühel Punase mere asustamata saarel pärslane, kelle kübar peegeldas päikesekiiri suurema kui idamaise hiilgusega. Pärslasel polnud Punase mere ääres elades muud varandust kui kübar, nuga ja selline priimus, mida sina mingil tingimusel ei tohi puudutada. Ühel päeval võttis ta jahu, vett, korinte, rosinaid, suhkrut ning muid asju ja tegi koogi, mille läbimõõt oli kaks jalga ning paksus kolm jalga. Ta pani selle toreda koogi priimusele, sest tema tohtis seda tarvitada, ja küpsetas seni, kui kook läks ilusasti pruuniks ning lõhnas väga magusasti. Aga parajasti kui pärslane tahtis teda sööma hakata, tuli täiesti asustamata sisemaalt rannikule ninasarvik, kel oli sarv nina otsas, pilusilmad ja halvad kombed. Tol ajal hoidus ninasarviku nahk üsna siledasti keha ümber. Kortse polnud selles üldse mitte. Ometi olid ninasarvikul halvad kombed juba siis, on praegugi ning alati edaspidi. Ta ütles: “Hoo!” ja pärslane jättis oma koogi sinnapaika ning ronis palmipuu otsa, ilma et tal oleks olnud muud kehakatet kui kübar peas, mis peegeldas ikka päikesekiiri suurema kui idamaise hiilgusega. Ninasarvik aga lükkas priimuse ninaga ümber ja kook veeres liivale; siis ajas ta koogi oma sarve otsa ning sõi ära ja läks sabaga vehkides tagasi tühjale, täiesti asustamata sisemaale, mille vastas on Sokotra saared ja Suuremad Ekvinoktsiumi neemed. Siis tuli pärslane palmi otsast alla, seadis priimuse jälle püsti ning luges järgmise värsi, mida ma sulle kordan, kuna sa pole teda veel kuulnud: “Kook, mille tegin endale Sa ei oska aimatagi, kui õigeks see osutus. Sest viis nädalat hiljem valitses Punasel merel äge kuumuselaine ja kõik võtsid endil rõivad seljast. Pärslane võttis kübara peast, aga ninasarvik ajas maha oma naha ja kandis seda õlal, kui ta randa suplema tuli. Tol ajal käis see kõhu alt kolme nööbiga kinni ja näis nagu vihmakuub. Ninasarvik ei lausunud sõnagi pärslase koogist, mille oli ära söönud, sest halvad kombed olid tal juba siis, on nüüd ning ka alati edaspidi. Ta jättis oma naha kaldale, sumas otseteed vette ja hakkas mulistama. Varsti läks pärslane sealt mööda, leidis naha ja naeratas, nii et muie libises kaks korda üle ta näo. Siis tantsis ta kolm ringi ümber naha ja hõõrus käsi. Seejärel läks ta oma telki ning täitis kübara koogipurukestega, sest pärslane ei söönud üldse muud kui kooki ja ei pühkinud kunagi oma telki. Siis võttis ta ninasarviku naha, puistas täis vanu, kuivanud, krõbedaid ja kõditavaid koogiraasukesi ning kõrbenud korinte ja hõõrus ning nühkis need nii kõvasti sisse kui üldse võimalik. Nüüd ronis ta palmi otsa, et oodata, kuni ninasarvik veest välja tuleb ja naha selga paneb. Ja ninasarvik tuli, tõmbas naha selga ning pani kolme nööbiga kinni, aga see kõditas teda just samuti nagu meid koogipurukesed voodis. Ta katsus ennast sügada, aga see tegi asja halvemaks. Siis heitis ta liivale ja hakkas püherdama, aga mida kauem ta püherdas, seda hullemini teda koogipurud kõditasid. Viimaks jooksis ta palmi alla ja hakkas end hõõruma vastu tüve. Ta hõõrus end nii kaua ja nii kõvasti, et tal tekkis suur volt õlgade kohale nahasse ning teine kõhu alla, kus enne olid nööbid (aga need hõõrus ta küljest ära). Ta nühkis end ikka edasi, nii et voldid tekkisid ka jalgade kohale. See rikkus ninasarviku tuju, aga koogipurudele ei tähendanud vähimatki. Need olid naha sees ja kõditasid teda kogu aeg. Viimaks läks ta väga pahaselt ja hirmsasti sügeldes koju. Sestsaadik kuni tänapäevani on igal ninasarvikul suurte voltidega nahk ning väga halb tuju ja seda kõik koogipurukeste pärast. Pärslane aga tuli palmi otsast alla, peas kübar, mis peegeldas päikesekiiri suurema kui idamaise hiilgusega, pakkis oma priimuse ning asus teele Anantarivo kõrgmaa ja Sonaputi soode poole.
Kipling R. “Kuidas ninasarvik sai oma naha”.- Tln.: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961 |