KUIDAS EESEL KASSIKS HAKKAS
Ükskord ütles eesel: “Ma hakkan parem kassiks. Mis tal viga päevad otsa magada päikesepaistel ja juua piima, millal tahab. Mina aga aina rühin tööd teha.” “Kassil ei ole ju nii pikki kõrvu nagu sinul,” arvas lammas. “Panen pehmed sussid jalga ja keegi ei kuule kabjaplaginat,” seletas eesel. Eesel tegigi nii, nagu ütles. Pani mütsi pähe, sussid jalga ja heitis kõverasse maha. Ja jäi magama. Äkki äratas teda perenaise kurjustav hääl: “Mis sa, kass, vedeled siin, kui hiired aidas?” “Vuih, ma ei taha hiiri, ma tahan piima,” hädaldas eesel. “Või piima talle vaja! Kass, kõtt, hiiri püüdma!” käratas perenaine. “Kass, kus on kass?” lõrises koer Muri ja tormas jooksujalu lähemale. Eesel jahmus ja põgenes minema. Ta kihutas nii, et karvamüts lendas peast, sussid jalast. Muri nägi seda ja ütles pettunult: “Säh sulle, polegi kass, vaid hoopis eesel!” Ja lonkis minema. Eesel ei saanud enne pidama, kui lauda juures. Ta ähkis ja puhkis tükk aega, enne kui sai sõna suust. “Ei kassil ole sugugi parem põli kui minul. Igaühel on omad kohustused.” Ütles nii ja läks oma eeslitoimetusi toimetama.
Täheke nr. 10 / 1968 |