KOHTUMINE NINASARVIKU JA ELEVANTIDEGA
Helistasin loomaaeda: “Tere. Palun Imbi Tanieli.” Varsti ta vastaski: “Jah, ma kuulen. Tahate tulla Mörriga kohtuma. Tulge kas või kohe.” Mörri (passi järgi Murry) on must - ninasarvik. Teda kutsutakse ka teravmokaks, sest ta ülamokk on teravdunud ja ripub üle alamoka. Sellega haarab ta toitu. Teadsin, et Mörri on kahekümne aastane, sündinud Aafrikas ja püütud seal aastasena. Tallinna Loomaaed sai talle koduks möödunud sügisel. Loomaaeda sõitsime koos töökaaslase Edaga. Läksime, nagu Imbi juhatas: elevantide maja uksest sisse, mööda koridori selle lõppu ja siis… Keegi avas meile ukse. Arvasin, et see on dresseerijate ruum. Nägin esialgu vaid elevante. Üks neist oli küljeli, lont üsna meie jalgade juures. Just lõpetati tema pesemist. Ausalt öeldes ma ei mäleta, kas Imbile “Tere” ütlesin. Surusime seljad vastu seina ja seal me seisime. Jälgisin ainult elevante ja kartsin, et kohe võtab üks neist mu londi otsa või tõmbab pikali. Jalga jala kõrvale seades nihkusime “lontidest” kaugemale, Imbi poole. Ja siis alles märkasin käeulatuses ninasarvikut. Vaatasin Imbile otsa ja mõtlesin: milline väike blond naine, aga nii julge. Teadsin, et Imbi töötas 20 aastat Moskva Tsirkuses žonglöörina, klounina ja dresseerijana. See rahustas ja andis kindlustunde. Imbi rääkis: “Mäletan, et Mörri toodi meile möödunud, 1988. aasta 13.septembril. Käisin teda suure auto kastis uudistamas. Paluti, et mina hakkaksin teda hooldama. Tunnistan siiralt, et ka mina kartsin teda algul.” Siin meie jutt katkes. Imbi läks elevantide juurde, kellele anti parasjagu heinu. Mörrile see ei meeldinud. Tema nõudis mõminaga oma osa. Imbi võttis elevantide eest heinatuusti ja andis oma käest Mörrile. Teadagi jäi sellest väheseks. Imbi läks ja tõi Mörrile porgandeid ja kapsaid. Neid nosis ta isuga. “Palju see mürakas kaalub?” tahtsin teada. “Pole kunagi tema juures aias käinud ega sülle võtnud,” naljatas Imbi ja lisas: “Arvan, et kolme tonni ümber.” Seega umbes kolm sõiduautot. Nüüd on Imbi Mörriga harjunud. Mörri tunneb ja vajab Imbit. Kutsub teda algul vaikse mõminaga ja kui Imbi ei tule, siis teeb kõvemat häält. Imbi silitab siis Mörri pead ja sarve, paneb oma pea tema vastu ja räägib Mörriga. Pikkamisi langevad teravmoka kõrvad tahapoole. See tähendab, et tal on hea olla. Imbi jutustas: “Ettevaatlik peab ikka olema. Ühel päeval tulin siia ruumi kilekotiga. Tegin selle tühjaks ja hakkasin kotti tasku toppima. Selle krõbina peale Mörri ehmus ja siis äkki ründas. Vihasena hakkab ta sarvi raudlattide vastu hõõruma.” Imbi muidugi rahustas Mörri maha. Kord vihastunud ta aga ühe elektriku peale. Hõõrunud sarvi nii, et kogu ruum olnud nagu jahutolmu täis. Elektrik pistis aga jooksu. Ruum, kus selle loo kirjutamise ajal elasid Mörri ja elevandid Karl, Fiin ja Droi, on üsna väike. Mis siis imestada, et ka omavahel kakeldakse. Elevandid loobivad naabrit söömata jäänud puuokstega. Mörri sööb need tavaliselt ära. Vahel läheb aga temagi marru ja siis ta möriseb naabrite peale. Et elevandid öösel Mörrit ei tülitaks, siis pannakse nad jalgupidi ketti. Nii elati vanas majas. Imbi ja tema abiliste tööpäev kestab hommikust hilisõhtuni. Tuleb elevante õpetada, ruume koristada, toitu tuua, loomi pesta, Mörri sarvele rohtu panna… Imbi tööpäev lõpeb suvel siis, kui lahkub viimane loomaaia külastaja. Oli erutav, põnev ja kasulik käik. Saime näha tubli naise Imbi igapäevast tööd. Täheke nr. 8 / 1989 |