KOER Koer on inimese sõber. Inimene ei söö koera ära, nagu ta sööb sealiha ja kanamune. Koer valvab maja ja käib peremehega jahil ja perenaisega turul. Iga laps tahab endale koera, aga iga suur inimene ei taha. Koer hoiab kodu ja kodu peab koera ka hoidma. Aga hoidmine tähendab seda, et inimene peab koerale ka sõber olema. Ja alati ei ole kerge sõber olla. Eriti siis, kui sõbra keelt ei oska. Mis teha, kui koera nina on kuiv ja kuum? See tähendab, et koer on haige. Terve koera nina on niiske ja külm. Aga eks ole ka terve koeraga tüli küll. Ta ajab karva. Ja õuest tulnud koer jätab põrandale jälgi. Karva ajab koer sellepärast, et ka tema on kunagi metsloom olnud. Talveks kasvab tal tihedam karv ja kevadel tuleb see maha, et suvel nii palav ei oleks. Kui koeral on keel suust väljas, siis tal on palav. Koer ei saa niimoodi higistada nagu inimene. Koera maailm on üldse hoopis teistsugune kui inimesel. Temal on kõik kohad lõhnu ja hääli täis. Sellepärast ongi koer jahimehe hea abiline. Koer torkab nina jänese jälgedesse ja jooksebki jänese juurde välja. Jahipidamiseks on inimene kasvatanud jahikoerad. Veel on olemas valvekoerad ja toakoerad. Mõned koerad oskavad mitmeid töid teha, kui neid õpetada. Koeri on väga erineva välimusega, aga ühed on keti otsas ja hauguvad kurjalt. Koeri on igasuguseid - nagu nende peremehegi. Seepärast pole mõtet võõrale koerale väga julgelt juurde minna. Nagu võõrale inimeselegi. Kes teab, mis kombed neil võivad olla.   R. Saluri. Koduloomad. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1978. - Lk. 18-20.