KERSTI REBANE
Heino Väli

Aadu ja Katrin nägid jälle rebast. “Jaa,” seletas Aadu õhinal. “Ta tuli Mustakivi rannal roost välja!”

“Täpselt samast kohast, kus eilegi!” kinnitas Katrin mitte vähema õhinaga.
“Igavene suur elukas!”
“Sama rebane, kes eile ja üleeilegi!”
“Ei ole sama!” ei jäänud Aadu nõusse. “Eilne oli väiksem.”

“On aga sama küll!” vaidles Katrin vastu. “Täpipealt seesama rebane!” Vaidlus kestis pikalt, ilma et ühist keelt oleks leitudki. Kersti kuulas, suu lahti, pealt, ent muutus tasapisi üha murelikumaks. - Ta oli Mustakivi rannal käinud küll ja küll, kuid rebast ei olnud kordagi näinud. Aga Aadu ja Katrin aina nägid. Väga mõtlikul moel poetus ta hiljukesi toast välja. Kui ta ükskord tagasi jõudis, oli rebasejutt kõigil juba ammuilma unustatud.

“Ema,” ütles Kersti, “aga Aadul ja Katrinil on ju õigus!” Ja vilksas silmanurgast vanema õe-venna poole vaadata.

“Noo?” imestas ema. “Aga milles siis, kullake? Millest sa räägid?”
“Rebasest!” ütles Kersti. “Sellest Mustakivi ranna rebasest. - Seal Mustakivi rannal aina jookseb üks rebane roo seest välja, Aadu ja Katrin on teda samuti näinud.”

“Oo!” hüüatas Aadu. “Äkki sa tahad öelda, et sina ka nägid rebast?”
“Aga nägingi!” ütles Kersti.
“Ära parem luiska!” keelas Katrin.
“Nägin! Jah nägin!” kinnitas Kersti ägedalt. “Nägin jah!”

“He-he!” naeris Aadu. “Kui nägid, siis muidugi oskad ka öelda, missugune see rebane oli?”
“Aga kas sa siis ise ei tea?” imestas Kersti. See oli kaunikesti teeseldud imestus.

“He-he, mina tean küll!” naeris Aadu. “Ainult et sina jälle ei tea, selles on asi.” Kersti ei kostnud seepeale midagi. Aga ta olekust õhkus trotsi.

“Äh, kaugele näha, et ta pole midagi näinud!” põlastas Katrin. “Luiskab ainult!”
“Nägin!” kisas Kersti. “Nägin! Nägin jah!”
“Aga miks sa siis ei ütle, missugune ta oli?”
“Ütlen küll!” kisas Kersti. “Ütlen küll!” Ta pigistas silmad kinni. Ja hingas sügavasti sisse. “Ta oli… punane!”

“Aga saba?”
“Ka… punane!”
“Rumal! Ma küsin: kas kõver või sirge?” Kersti pigistas silmad uuesti kinni.
“Sirge!”
“Aga sabaots?”
“Ka sirge!”

“Äh!” põlastas Katrin. “Ta ei teagi! Ta pole mingit rebast näinud!”
“Mine tea!” kahtles Aadu. “Aga äkki nägi ka.”
“Midagi ta ei näinud!”
“Aga miks ta ei võinud näha?” Kahe vanema vahel alanud vaidlusel ei olnud lõppu niipea näha. See jätkus veel õueski. Aga Kersti hõõrus silmad rusikaga kuivaks ja peitis näo ema rüppe.

“Ema!” pihtis ta. “Tead sa, ema, sellel minu rebasel oli hoopis hall kasukas seljas. Ja saba oli selja peal rõngas!”

Täheke nr. 8 / 1970