KAUGUSHÜPPAJAD
Tiit Randla

Kes loomadest hüppab kõige kaugemale? Muidugi kirp! Ta on õige tilluke, aga kui võimsad lihased on ta jalgadel! Paari - kolme meetri kaugusele karata on naljaasi. Inimene on kirbust tohutult suurem. Kui vastavalt oma suurusele oleks ka inimesel nii tugevad lihased, hüppaks ta vaevata üle 10 - korruselise maja, kolme hüppega võiks läbida kilomeetripikkuse tee.

Tublid kaugushüppajad on ritsikad, maakirbud ja naksurid. Rohutirtsul või leheritsikal ei ole kitsamast jõest või heinasaost raske üle hüpata. Hüppel aitavad tirtse ja ritsikaid ka tiivad. Naksurmardikat aitab hüppel osav seljanõks. Seda vajab putukas siis, kui on vaja vaenlase käest pageda või pärast äpardunud maandumist end jalgadele upitada.

Ka hiirteriigis on omad kaugushüppajad. Siin on teistest osavam kõrbetes elunev suurhüpik. Ta on rotisuurune pika sabaga hiir. Suurhüpik käia ei oska, aina hüppab. Kui tal hästi kiire hakkab, võib liival tema kahe jalajälje vahe ulatuda kolme meetrini. Selle kõrbelooma lühikesed esikäpad maha ei puutugi, hüppe suunda tüürib ta oma tuttsabaga. Eestis on ka hüpikhiir - kasetriibik. Ta on ainult koduhiire suurune ja kaugust üle meetri ei karga.

Suurte loomade seas on kõige kangem hüppaja känguru. Päris rahuliku traaviga ületab ta seitsme meetri laiuse oja. Kui selle Austraalias eluneva loomaga tahaksid maailma parimad sportlased jõudu proovida, siis kaotaksid nad kindlasti paari - kolme meetriga. Känguru kaugushüpperekord ulatub 12 meetrini.
Kaljukits võib hoogu võtmata karata kuurikatusele, hoogu võttes aga ületada ühekorruselise maja. Tiigrid ja leopardid teevad mõnikord pika hüppe, et saakloomale viskuda. Nende kaugusrekord jääb siiski känguru omast maha - üle kümne meetri nad hüpata ei suuda.

Aga aedniku sõber, meie hea tuttav konn? Eks temagi kalpsa kaugele, et putukaid tabada. Kui kaugele konn kalpsab? Tema võimeid ei ole Eestis siiani keegi hinnanud. Jälgi ise konna hüppeid ja mõõda kaugus ära!

Täheke nr. 9 / 1972